ARVAMUS

Nädalavahetusel toimunud aktsiooniga soovis osalev eestlane väljendada oma arvamust ja nõudlust vabaduse järele. Autokolonnides üle Eesti liigeldes, end sinimustvalgete lippudega ehtides ja valitsusele ette heites, kuidas piirangud on liiast ning vabadus piiratud, taheti end väljendada. Igaühe õigus on end väljendada ja peaaegu iga osaleja oli kindel, et neilt röövitakse igasugune õigus. Õigust tänaval autokolonnis liigelda ei piiranud aga keegi, küll tegid korrakaitsjad ettekirjutusi liikluseeskirjade rikkumise ning liikluse takistamise osas. Oma sõidukiga tänavale nii-öelda meelt avaldama tulla tundus õige tegu, kuid oma vabaduse eest vastutust võtta ei soovinud paljud.

Vabadus tähendab tavaliselt ka vastutust. Vastutust oma öeldud sõnade ning tehtud tegude eest. Kolonniliiklejad jagunesid kahte lehte. Üks osa neist oli nõus oma vaateid selgitama ning ei varjanud oma kohalolekut kuidagi. Teine osa soovis kisada, kuid teadmata, mille eest, ning soovides hoopiski nähtamatuks jääda. Oma niinimetatud vabaduse eest seismine on vabatahtlik ning paraku kaasneb sellega ka vastutus tunnistada oma kohalolekut. Salaja kisades ja soovides saada osa vaid vabadusest, kuid mitte vastutusest, on ülekohtune tahta.

Julgus tähendab paraku olla kohal oma tegude juures. Salategutsejaid julgeteks nimetada ei saa. Nii kipub olema ka salajaste kommentaatorite puhul. Anonüümsed internetisolvajad on sageli julgemad kui oma nime alt hõikajad. Anonüümsus annaks inimesele justkui vabadust juurde, kuid salaja tegutsedes on saadud vabadus vaid näiline.

Oma meelt avaldades on tarvis sellesse ka ise uskuda. Nii on mõistlik aru saada, et millegi eest seistes ja oma arvamust avaldades on tarvis olla avalik. Salajased hooplejad ei ole ausad ühiskonna suhtes ega saa oodata ning loota, et neid tõsiselt võetakse. Ei ole ilmaasjata kuldsed sõnad „Julged teha, julge ka tunnistada”. Meeleavaldusest osa võttes ning maskivastasust ja vaktsiinide mürgisust propageerides on õiglane olla ise kohal. Sellisele käitumisele anonüümsuse kerjamine on võrdne sellega, et rusikaga vastu rinda taguv kõige vastane juba järgmisel päeval perearsti ukse taga endale vaktsiini lunib.

Kuigi eriolukorda ei ole välja kuulutatud, kehtivad nii mitmeski kohas ulatuslikud piirangud. On neid, kes arvavad, et viiruse leviku pidurdamisest on Eestimaal puudu ainult eriolukorra väljakuulutamine ning seda mitte tehes ollakse hukule määratud. Eesti tõusis nakatumisnäitaja põhjal maailma liidriks ning teadjamad ei leia, et ainult eriolukord oleks asjade käiku pidurdanud.

Siiski, kuigi eriolukorda ei ole, on olukord riigis igas mõttes eriline. Eriline võiks tähendada eristumist ja omalaadsust heas mõttes, kuid paraku muudab olukorra eriliseks piiride hägusus, arusaamatud reeglid ning kahtlus selles osas, kas vabadus on piisavalt piiratud või mitte. Nii on enamikul ettevõtetel lubatud moodne kauplemisviis.

Näiteks drive-in ja kaasamüük. Ka e-poe müük on saanud täiesti uue tähenduse, sest kaup ei jõua tavapäraselt alati pakiautomaati, vaid väljastus toimub soovi korral ka kodulinna kauplusest. Ainukeseks eeliseks selliste reeglite puhul on see, et armas eestlane peab end tagasi hoidma ning ei saa füüsiliselt kaupluses sihitult ringi uidata, vaid peab selle osa vahetama e-poe vastu. Küll aga puutuvad klient ning müüja siiski kokku kauba üleandmisel.

Inimesed soovivad oma vabadust tagasi, ettevõtjad soovivad kuidagigi ellu jääda ning valitsus soovib piirangute täitmist piire nihutamata. Siiski ei ole viimaseks kõik sada protsenti tehtud. Paljude meelest on kokku hoitud valedest kohtadest ning kaubandusettevõtete piirid on seal, kus lõpeb tegusa ettevõtja fantaasia. Ühelt poolt on hätta jäetud need, kes soovivad enesetunde parandamiseks ja vaimse tervise parendamiseks enda füüsilisele vormile keskenduda. Paraku treeningud, sealhulgas individuaaltreeningud, on keelatud. Küll aga saavad oma vaimu toidetud need, kel uued ripsmed, kulmud või juukselõikus silma särama paneb ja vaimu toidab, sest teenusepakkujad on volitatud ka piirangu ajal oma kliente vastu võtma, küll aga 25protsendilise täituvusega. Kuidas aga piiritleda seda täituvust juuksurisalongis, kus enamasti käibki üks kunde korraga?

Erilises olukorras jäävad ellu leidlikumad ja julgemad!