Jõulukaardid on ajas läbi teinud langemise ja ka jõudnud teha juba väikese elluärkamise. Paljud asjad, mis aeguvad, tulevad taas moodi. Ei ole erandiks ei rõivad ega jõulukaartide saatmine. Maailma esimese jõulukaardi joonistas Londoni kunstnik John Calcott Horsley 1843. aastal ja sellest tuli paksu pahandust. Vahepealse aja jooksul on muutunud nii jõulukaartide kuju, vorm kui ka saatmise populaarsus, seda juba mitte üks, vaid lausa mitu korda. Muutunud on ka see, kellele jõulukaarti saata. Varem oli kirjutamata reegel, et kaart läkitati oma headele tuttavatele, armsatele inimestele või perekonnaliikmetele. Tänapäeval on jõulukaardi saatmine pigem formaalsus, mis pannakse teele koostööpartneritele ja mitte ainult. Politsei- ja piirivalveamet saadab taas jõulukaarte ka neile, kes on liiklusrikkumistega erakordselt silma paistnud.

Traditsiooniliste mõjutusvahendite asemel kaardi saatmine võib tunduda liigse hellitusena neile, kes on liiklushuligaanide käe läbi kaotanud endale lähedase inimese, kellele sooviksid nemad hoopis jõulude ajal ühe kena postkaardi saata. Kas ka nemad, end üksikuna tundvad ohvrid, võiksid kaardi siis oma kadunud lähedase asemel hoopis liiklushuligaanile saata? Ehk paneks see liiklurikkujaid veelgi rohkem mõtlema. Auväärt kaardi väljateenimiseks peab aastaga toime panema rohkem kui viis liiklusrikkumist. Normaalse liikleja jaoks tundub see arv ehk ebanormaalselt suur, paljud meist ei suuda sellise numbrini terve oma juhistaaži jooksul küündida.

On lohutav mõelda, et juhul kui jõulu ajal tähelepanu soovid, tasub aasta algusest liiklushuligaansusega tegelema hakata, et aasta lõpuks oma viis korda täis saada ja must kaart välja teenida. Kui tavapäraselt pead jõulukaardi väljateenimiseks olema võimalikult heatahtlik ja lähedaste suhtes tähelepanelik, siis musta kaardi saamiseks piisab ainult ühest kriteeriumist, mida täita. Siis on põhjust jõulukuul postkasti kolistamas käia ja loota, et reklaamlehtede vahelt ka jõulutervitus välja pudeneb, olgu siis kas või politsei- ja piirivalveameti sulest.

Esmaspäeval, 26. novembril tähistati kodanikupäeva. See päev on märgiks sajanditagusest Eesti kodakondsuse määruse vastuvõtmisest. Kodanikupäeva tähistamine on aga tunduvalt noorem traditsioon, alles 20 aastat on sel päeval end rohkem kodanikuna tunda püütud kui kõigil teistel kalendripäevadel. Kodanikupäevale proovitakse suruda arvukalt üritusi, et kodanikke rohkem teavitada, panna neid end rohkem kodanikuna tundma ja seda ka julgelt välja näitama. Kõnnitakse helkurkõndi, alustatakse ühisnädalat, jagatakse tublimatele kodanikele mitmesuguseid tunnustusi.

Aga mis eristab eriti tublit kodanikku sellest tavalisest? Kodanikuks olemise õigused on ju kõikidel Eesti kodanikel. Millegipärast väärivad paljud veel eraldi tunnustust. Kellele tunnustust ei jagu, saab vaba voli nautida kõiki neid muid häid ettevõtmisi, mida kodanikupäeva populariseerimiseks ja sundmeeldetuletamiseks korraldatakse. Kodanikuks olemine on kindlasti privileeg. Paljudele meist ei ole antud võimalust olla ema või isa või vanaema või vanaisa, kõik sellised tähtpäevad jäävad kalendris ainult nukralt kõrvaltvaatamiseks. Eesti kodanik saab olla igaüks, kellel Eesti kodakondsus, kasutagem siis oma võimalust tähistada.

Selle suure lusti ja üritustemöllu keskel ei tohi kodanik oma õiguste kõrval ära unustada kohustusi. Kui ka unustatakse, siis ei tasu muretseda, õige pea saabub meeldetuletus. Üks õige Eesti kodanik on seaduskuulekas, maksab sendi täpsusega ära kõik maksud, naudib võimalikult vähe riigi poolt ette nähtud hüvesid ja tasuta võimalusi, käib korrektselt alati valimas ning hoiab toanurgas sinimustvalget, et see pidupäeval heisata.

Ehk on viimane aeg pärast 20 aastat hakata kodanikupäeva rohkema tõsidusega võtma ja veel rohkem tähistama? Tasuks lähtuda ka kodanikupäeva motost, mis peaks olema seotud aastat läbiva temaatikaga. Kõige optimistlikuma ja võimalusterohkemana kõlab 2003. aasta moto, mis lubab, et „Eesti kodanik on Euroopa kodanik”. Esimese motona andis see võimsa platvormi järgnevate motode tähelennuks, kuid nii võimsalt ja laialdaselt Euroopa mastaabis kodanikuks olemist ei luba ükski järgnev. Tänavune moto ütleb vaid, et „Ühine riik liidab”.