Milles peitub ühe väikerahva õnn ning kas selleks eksisteerib mõõtühikut? Kui me räägime traditsioonidest, kommetest ja kalendritähtpäevadest, teame, et need eksisteerisid enne meid ja eksisteerivad pärast meid. Kui aga rääkida tänapäeva kommetest, on ühed justkui hääbumas ja teised peale tulemas. Ühele on kommete ja rahvakalendri tähtpäevade tähistamine üleliigne, teisele aga annab see ühtekuuluvus- ja rahulolutunde. Kultuuriministeeriumi arengukava tulevikuplaanideks aastaks 2030 on Eesti kultuuriruumi elujõulisuse hoidmine, Eesti rahvuse ja kultuuri jätkusuutlikkus, eestluse püsimine. Tekib küsimus, kas me väärtustame oma rahvust ühtemoodi? Mis ühe jaoks võib tunduda õnn, on teise jaoks õnnetus.

Õigupoolest tundub, et ühiskonnas on tekkinud mitu leeri. Palju räägitakse maaelu hääbumisest, linnastumisest ja palgavaesusest. Ühed jooksevad ummisjalu linna parema palga järele, et saada osa valitsevast kosmopoliitsusest ning võib-olla leiavadki oma õnne. Teised aga võitlevad selle eest, et neil lastaks elada maal: kasvatavad loomi, väärindavad oma toodangut ja on õnnelikud omal moel. Nii ühel kui ka teisel juhul on vaja teha valikuid. Kas aga palju räägitud riiklik Kagu-Eesti programm loob piirkonna inimestele parema elu, selgub aastate pärast. Meie kultuuri, rahvuse ja elukestvuse eest vastutame kõik koos, sest õnne valem ei põhine arvutustel, vaid meie endi tõekspidamistel.

Ka perekonnaõnn on aastatega teisenenud mitmetähenduslikuks. Hoolimata kommetest ja ajastust on perekonnas alati tähtsal kohal olnud isad. Käesolev sajand ei ole isade rolli vähem tähtsaks muutnud. Nad võivad olla lapsehoolduspuhkusel, koduhoidja või palgateenija rollis või mitmes rollis korraga. Ja see ongi iga perekonna otsus – kas ollakse ühtmoodi õnnelikud või teisiti. Ärgem siis vähetähtsustagem neid isasid, kes meil veel on. Tänapäeval võib isaks olemine olla raskem kui kunagi varem, sest nii nagu emadele, on ka neile ühiskond pannud suured ootused. Isad, ärge alahinnake neid ootusi.

Perekonnaõnne eest vastutavad kõik pereliikmed ühtemoodi. Ükskõik, kas tegemist kärg- või tavaperekonnaga. Süüa tegema, koristama, tööl käima või elutähtsaid otsuseid vastu võtma peavad nad kõik ühtemoodi. Öeldakse, et iga mees on oma õnne sepp. Kui palju on siis õnneks vaja? Mitte palju. Õnn võib peituda lihtsates asjades ja seda võib leida igal pool. Kas või kalendritähtpäevade ja traditsioonide elushoidmises.

Laste õigustest räägitakse üha rohkem, vahel tundub, et liigagi. Kohustused jäetakse tagaplaanile või nendest räägitakse vähe. Siiski tundub õiglane, et iga õigusega kaasnevad kohustused ja vastupidi, et iga kohustusega kaasnevad ka õigused. Päris nii mustvalge see kõik ei ole, eriti kui räägime alaealistest ning nende õigustest ja kohustustest. Sageli nõuavad lapsed oma õigusi, kuid selle eest vastu anda suurt ei soovi. Nõudmisi neile nii lihtsalt esitada ei tohiks, sest tegematajätmine on samuti nende õigus.

Eesti ühines 20. novembril 1991. aastal ÜRO lapse õiguse konventsiooniga, mis on lapse õiguste sisu mõistmisel, arendamisel ja määratlemisel rahvusvaheliseks ning riiklikuks dokumendiks. Sellest lähtuvalt tähistatakse igal aastal novembrit kui lapse õiguste kuud.

Laste ja noorte kasvatamises on ajaga paljutki muutunud. Näiteks käesoleva aasta alguses muudeti alaealiste õigusrikkujate kohtlemise süsteemi. Arvatakse, et karistamine ei vii kuskile ja alaealisi oleks mõistlik selle asemel hoopis suunata. Kokkuvõttes on lausa kindlaks tehtud, et suunama peaks kohati ka peresid, kust probleemsed lapsed pärit on. Eks karistusel ja suunamisel on ka üks ühine nimetaja, mõlemast on kasu ainult siis, kui eksinu ise soovib muutuda ning ise olukorrast õpib.

Olgu siis vahendiks karistamine või suunamine või mõni muu moodus, eks eesmärk ole ikka samasugune. Tulemusena võiks olla maailm parem paik ja järelkasv selle vääriline vedaja. Teinekord muidugi tundub, et see kõik ei õnnestu ning endiselt ja aina rohkem on meie seas vääritimõtlejaid. Kui tuua kas või näiteks kolme aasta eest Võrumaa metsast leitud surnud imik, kelle surma uurimise prokuratuur nüüd kolm aastat hiljem lõppenuks kuulutas. Kohtuarstliku ekspertiisi tulemusena ei leitud imiku kehalt küll vägivallatunnuseid, kuid ilmselgelt on seitsmepäevase imiku metsasattumine kellegi kätetöö. Eilset hingedepäeva meenutades tekib vägisi mõte, kuidas selle nii vähe elanud ilmakodaniku kalmule ilmselt keegi küünalt süüdata ei teadnud. Oli ju temalgi õigus saada osa laste õigustest, millele on pühendatud terve käesolev kuu.