Sõiduauto oli kunagi luksusese, praeguseks on ta korraga nii tarbeese kui ka asendamatu neljarattaline pereliige.

Maanteeameti andmetel oli Eestis 2018. aasta juuli lõpu seisuga arvel 740 100 sõiduautot, seega iga teise Eesti elaniku kohta üks auto. Hoolimata lühiajalistest kõikumistest (näiteks kümnend tagasi majanduskriisi ajal) on tegemist olnud kasvutrendiga ning näitaja on jõudnud kõrgemale tasemele kui kunagi varem. Selle sajandi algusaastatel oli iga kolme elaniku kohta üks sõiduauto. Vabariigi algusaastatel, 1921. aastal registreeriti sõiduautosid aga kõigest 110 ehk 10 000 elaniku kohta üks auto.

Naabritega võrreldes jäime Soomele veidi alla (seal oli 2017. aastal 621 sõiduautot 1000 elaniku kohta), Lätit (356 sõiduautot 1000 elaniku kohta) aga edestasime. Samasugune oli pingerida ka ligi sajand varem, 1925. aasta: Soomes oli ühe sõiduauto kohta 435 elanikku, Eestis 2493 ning Lätis 4100. Kuigi toona võis sõiduautosid tänavatel üsna harva kohata, kasvas nende arv aja jooksul märkimisväärselt: 1930. aastal oli Eestis sõiduautosid 3,5, Soomes 3 ja Lätis 3,7 korda rohkem kui viis aastat varem.

Autodega käib kaasas ka negatiivne pool – liiklusõnnetused. 2016. aasta andmete põhjal jääb Eesti liikluses hukkunute või vigasaanute näitaja poolest allapoole EL keskmist, samas on juba üks liikluses hukkunu või vigasaanu liiga palju ning pidevalt otsitakse meetmeid liikluse turvalisemaks muutmiseks. Kõrgema autostumise tasemega käib kaasas ka suhteliselt (ehk arvestades elanike arvuga) rohkem vigastatutega liiklusõnnetusi.

Neid, kes ei sõltu oma igapäevases liikumises autost, on jäänud vähemaks. Statistikaameti andmetel kasutas 2017. aastal tööle minekuks autot iga teine hõivatu, 20 aastat varem iga neljas. Alternatiivsete liikumisviiside (jalgsi, jalgrattaga, mopeedi, mootorratta või ühistranspordiga) tööle minejate osatähtsus on aga järk-järgult kahanenud. Samas tuleb tõdeda, et inimesed elavad töökohast üha kaugemal. Kui 1998. aastal oli keskmine töökoha kaugus elukohast 7,3 kilomeetrit, siis 2017. aastal juba 11 kilomeetrit. Jalgsi tööle minejate puhul oli töökoha keskmine kaugus elukohast alla kahe kilomeetri, autoga tööle liikujatel aga ligikaudu kümme korda pikem.

ARVAMUS Kagu-Eesti teede olukord on aastaid olnud muret tekitav. Eriti viletsaks muutus olukord neli aastat tagasi, kui Reformierakonna juhitud valitsus otsustas kütuseaktsiisi summad teehoolduse kuludest eraldada. Valitsuse eelnõu kaitsnud tollane rahandusminister Jürgen Ligi lubas riigikogu kõnepuldist, et teehoiu rahastamine valitsuse otsusest ei vähene. Reformierakondlase lubaduse paikapidavuse üle saab iga sõidukijuht ise otsustada.

Kuni 2015. aastani tuli seaduse kohaselt kütuseaktsiisist kogutud rahast suunata 75 protsenti otse teede hooldamise kuludeks. Keskerakond läheb valimistele lubadusega endine olukord taastada.

Majandus- ja taristuminister Kadri Simsoni hinnangul on kütuseaktsiisi laekumiste taristusse tagasi suunamine lihtsaim viis investeeringuteks vajalike vahendite leidmiseks. Kütuseaktsiisist laekuva raha teehoiuga sidumine seaduses aitaks hoida meie teed korras ja neid ka parandada.

Kütuseaktsiisist laekus eelmisel aastal riigieelarvesse üle 530 miljoni euro, millest kolm neljandikku oleks peaaegu 400 miljonit eurot. Teehoiukulud on praegu teehoiukavas aastas keskmiselt umbes 300 miljonit eurot. Antud samm annaks seega praegusega võrreldes juurde ligikaudu 100 miljonit.

Praegune valitsus panustab ka täna teehoidu. Tänavu eraldati omavalitsustele teehoiu toetuseks umbkaudu 29 miljonit eurot. Lisaks otsustas riik eraldada taotluste alusel täiendavat toetust omavalitsustele, mida läbib transiittee või ettevõtlusega seotud suure liikluskoormusega tee. Tänavu 9 miljoni euro ulatuses ja järgmiseks aastaks on planeeritud 6 miljonit. Seega ei saa kuidagi väita, et riik ei toeta kohalikke teid.

Transiitteede toetust eraldati Võru linnale Räpina maantee rekonstrueerimiseks 690 630 eurot. Ettevõtlusega seotud tee toetust eraldatakse Valga vallale Vahtra tänava rekonstrueerimiseks 100 000 eurot, Põlva vallale Tänassilma– Mammaste teele tolmuvaba katte ehitamiseks 100 000 eurot ja Antsla vallale Lusti teele tolmuvaba katte ehitamiseks 100 000 eurot. Riigi eelarvestrateegias suurendatakse aastatel 2019–2022 kruusateede rekonstrueerimise mahtu igal aastal 1,5 miljoni võrra.

Võru maakonnas on riigiteid 1255 kilomeetrit (7,6 protsenti riigiteedest), millest kattega teed moodustavad 674 kilomeetrit, mis on 54 protsenti Võru maakonna teedest. Tänavu rekonstrueeritakse riigitee number 7 Riia–Pihkva kilomeetrid 195,6– 209,2 maksumusega 4,8 miljonit eurot ning riigitee Raiste–Osula– Varese kilomeetrid 7,3–10,6 maksumusega 2,2 miljonit eurot. Tehakse taastusremonti riigitee 67 Võru–Mõniste–Valga kilomeetritel 4,1–7,4 maksumusega 630 000 eurot. Kruusateid remonditakse 32 km maksumusega 1,1 miljoni euro eest ja kattega teede säilitusremonti tehakse 85 km maksumusega 1,2 miljonit eurot. Kokku investeeritakse 2018. aastal maakonna riigiteedesse umbes 11 miljonit.

Valga maakonnas on riigiteid 1116 kilomeetrit (6,7 protsenti riigiteedest), millest kattega teed moodustavad 560 kilomeetrit, mis on 50 protsenti Valga maakonna teedest. Kokku investeeriti 2017. aastal Valga maakonna riigiteedesse 4,4 miljonit eurot ja sel aastal lisandub maakonna riigiteedesse investeeringuid umbes 5 miljoni euro eest.

Põlva maakonnas on riigiteid 1166 kilomeetrit (7 protsenti riigiteedest), millest kattega teed moodustavad 620 kilomeetrit, mis on 53 protsenti Põlva maakonna teedest. Kruusateid remonditakse 90 kilomeetrit maksumusega 2 miljonit eurot. Tolmuvabu katteid kruusateedele ehitatakse 13,6 kilomeetrit maksumusega miljon eurot.

Kokku investeeriti mullu Põlva maakonna riigiteedesse 16,5 miljonit eurot ja tänavu lisandub maakonna riigiteedesse investeeringuid ligikaudu 14,5 miljoni euro eest.

Pean oluliseks elu ühtlast arengut kõigis Eestimaa paigus. Esimesed sammud riiklike toetusprogrammide rakendamiseks on juba astutud. Muutused elujärje paranemiseks ei sünni üleöö, kuid riik on Kagu-Eestit tähele pannud ja juba on märgata tulemusi.