ARVAMUS

Väimela turakad ja moodne kanalakompleks

ARVAMUS Lubatakse, et Väimelasse kavandatav Eesti suurim munakanafarm tuleb keskkonnasäästlik. Kuid mis maksavad lubadused kui dokumendid on segased.

Tartu mast likvideeris põhjatuule

Tuulteroosiks nimetatakse diagrammi, mis iseloomustab tuule suuna ja kiiruse jaotust antud kohas mingi pikema ajavahemiku (kuud, aastad) jooksul. Keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruande lisas toodud Väimela tuulteroosi algandmed on saadud Tartu külje all Külitses asuvast mastist. Väimelast saab Külitse mastini üle 50 kilomeetri linnulennult ja  Külitse mast kuulub eraettevõttele OÜ Eesti Keskkonnauuringud. Võru mast on kõigest viie kilomeetri kaugusel siinsamas ja see on riikliku Keskkonnaagentuuri oma.

Miks Võrus asuva riikliku meteomasti andmeid ei kasutatud, miks need ei kõlvanud? Me ei tea seda. Müstiliseks teeb loo see, et Külitse masti andmete põhjal koostatud tuulteroosil puudub põhjailmakaare sektor. Mis tähendab, et Väimelas peaks esinema erakordne ilmastikunähtus – siin puuduvad täielikult põhjatuuled. Selle põhjatuuletu tuulteroosi on joonistanud OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus, tema on ka Külitse masti omanik. Tuulteroosi leiab Väimela kanakompleksist eralduvate saasteainete heitekoguste uuringu osast  planeeringudokumentide seast.

JUHTKIRI Endla raba uus saladus

Seda paika tasub guugeldada, sest rahvapärimusi selle kohta on juba kaugest minevikust. Uuemast ajast on Endla rabaga seotud ka kentsakamaid juhtumeid. Rahva hulgas liikus pärimus, et eelmise sajandi 1950ndate lõpus või 1960ndate alguseses leidnud valvsad kodanikud sealt tühja Marlboro suitsupaki. Kuna Eesti tubakatööstus oli tollal piisavalt mitmekesine ja iseseisev, siis Marlborot poest osta ei saanud. Leidus üks ülivalvas ametkond, kes siis mitu aastat tungivalt soovitas looduskaitseala töötajail ja ümberkaudsete külade elanikel silmad võimalike diversantide osas lahti hoida. Muidugi polnud Nõukogude võim sedavõrd ogar, et maksta otsijaile lisatöötundide eest, korraldada rabas tulekahjusid ning lubada kirjutada südantlõhestavaid reportaaže toimuvast. Piirduti vaid sisendavate vestlustega, mille üle rahvas hiljem nalja heitis. Langevarjud jäid hoolimata ülimatest pingutustest nägemata.

Laidoneri muuseum jäi seekord iseseisva Eesti tõhusa õhukaitse ajajärku tähistava eksponaadita. Meie presidendi limusiinist mitu korda rohkem maksva kaadervärgi rusudele saanuks ju inimpõlv hiljem lisada vägagi haarava legendi. Praegu tundub uskumatu, et sihtmärki nägemata tormas rakett AMRAAM äkki minema. Äkki viirastus talle tulnukate droon, mis oli käinud kontrollimas Tapale eestlaste ehitatud NATO kasarmu lahti jäänud õhuaknaid ja rasketehnika seisuplatse ning otsustas tagasiteel üle vaadata ka need Hispaania ja Prantsuse lennukite imetrikid, mida neil mujal kui Eestis teha ei lubata? Sellest tekkis aga õhukonflikt.

Vaevalt et juba üle 30 aasta relvastuses oleva raketikese riismed NATO liitlastele otsimisväärilist huvi pakkusid. Tulnukate drooniga olnuks hoopis teine asi, aga ju jõudsid omanikud selleni esimesena. Tulnukad on aktiviseerunud eriti Süürias, seal kaovad suisa pooled jänkide lastud tomahookidest enne allakukkumist. Milline piin asjaosalistele …

Võime ju loota, et kunagi saab Laidoneri muuseum oma eksponaadi, kuigi ega tulnukad ole NATOga sidet pidanud isegi räigemate õhupiiride rikkumiste järel. Mis aga Endlasse puutub, siis temas peitub teisigi saladusi. Ehk annab halastav aeg siiski kunagi vastuse ka õhk-õhk tüüpi raketi AMRAAM kadumisele.