Olgugi et meile kättesaadav meedia kujutab mõlemat riigipead paha poisina, otsutas kogenud lepitaja Soome olla kõrgelt hinnatud võõrustajamaaks. Tegelikult teeb Soome neutraalsus ja sõltumatus ehk pisut kadedakski, sest läbirääkimised lääne ja ida vägevate vahel toimuvad seal juba neljandat korda (varem 1975, 1988 ja 1990). Selle riigi jätsid külastamata vaid Stalin ja Hruštšov. Seekord püütakse Lapi targa kombel osutada abi mittekohalolevale Euroopale üle tema pea. Kui Trump kohtus enne ka abistatavaga, siis Putinil puudus selleks võimalus. On, millest põhjanaabrilt õppida.

Vene propaganda ei väsi kordamast, et kohtumispaigaks on kunagine tsaariresidents. Ka meil on, ja mis sellest? Ju oleks Astana või Sotši slaavlastele veelgi eelistatum, jänkide massiteabevahendid pole Trumpi käitumisest just ülearu vaimustuses. Rahvale nii siin- kui ka sealpool anti aga lootus, et sõjani ei minda. Üldsus nägi vist esimest korda krutskivabalt diplomaatiaasju ajavat seekordset USA presidenti. Eelnenud G7 kohtumistel sakslaste ja inglastega käitus ta teisiti. Ameeriklastele kinnitati juba teab mitmendat korda, et nende presidenti ei valitud Kremlis ja eestlased said teada, et nad suhtuvad Nord Streami mittesaksalikult, nii nagu jänkid.

Mis on Helsinki kohtumisest Eestil? Juubeldamiseks pole põhjust. Kas sõlmiti uus Ribbentrop-Molotovi pakti laadne kokkulepe, saame teada heal juhul mitte varem kui veerandi sajandi pärast. Kui meie praegune diplomaatiline eliit on ajanud asju mitte kohatäiteks, vaid südametunnistuse järgi, on oodata pereheitmist, sest nad on üritanud pisikest Eestit istutada kahele toolile (Euroopa Liit ja NATO), mis ei asetse rahvusvaheliselt enam kõrvuti. Aga riik, kuhu kipuvad kõik alates tuhandetest Eesti Kalevipoegadest lõpetades Trumpi ja Putiniga, tõestas, et on ju võimalik.

Tuleb lihtsalt suhtuda lugupidavalt oma naabritesse ja mitte Läänemere ääres elades loota vähem Atlandi blokile. Ja loomulikult tuleb riik oma kodanikele elamisväärseks muuta juba enne, kui asuda neis lausa trahvimise ähvardusel kaitsetahet kasvatama.

Õhtuti on Võrus palju pimedaid aknaid. Tegelikult pole neid maalgi vähe. Kunagistes majandikeskustes ei takista muinsuskaitseamet tühjalt seisvate kortermajade lammutamist ja vähemalt Võrumaal leiavad kunagised talusüdamed omale jõukad suvekoduigatsejad üsna kiiresti. See, mis põllumajandusest alles jäänud, ei vaja enam tuhandeid töökäsi ja noored otsivad tööd mujalt. Linnas on asi keerulisem. Kui Kiviõlis või Kohtla-Järvel võib raha olemasolu korral omaaegsed stalinismi- või sotsialismiaegsed rohkelt tiražeeritud elamukvartalid kahjutundeta kokku lükata, siis Võrus on tihtipeale tegu ajaloolise pärandiga.

Kas oli Võru puulinna terveksjäämise põhjuseks teise maailmasõja lõpujärgus see, et muidu nii põletamishimulisi saksa sõdureid hoidsid tagasi siitkaudu Peipsi äärest taganevad piirikaitserügementide eestlased või ei pommitanud venelased eriti usinalt sõjaliselt vähetähtsat linna, teades tema militaarset tulevikku, aga terveks see jäi ja Eesti taasiseseisvumise järel võeti see, mis kesklinnast alles, muinsuskaitse alla. Praeguseks väheneb erinevalt Tallinnast ja sarnaselt kõigile teistele linnadele siin elanike arv ja järjest rohkem on pimedaid aknaid. Muinsuskaitse valvsa pilgu all on renoveerimine enamasti kallim kui uue ehitus. Kui pole töökohti, pole vaja ka elamispindu. Kas tõesti jääb loota vaid suvituskortereid noolivatele soomlastele ja üksikutele Võruga seotud keskklassi venelastele?

Praegu kogub eurotoetuste toel hoogu hooldekodude ehitus. Huvitav, et pole leitud võimalust renoveerida mõni vana puitkvartal ja asustada see kõikvõimalike hooldusteenuste vajajatega. Nii saaksime lahendada, tõsi küll, suuremate kulude ja kooskõlastamise hinnaga kaks väga päevakajalist probleemi ühe pingutusega. Samas on vaeva väärt nii vanurid kui ka Võru ainulaadne puitarhitektuur. Otsustamisega ei saa kaua venitada, sest pimedate akende taga kõik laguneb ja mingil ajal kaotame kõik selle, mida muinsuskaitsjad praegu justkui säilitavad.