Rahvakeeli on RIA pärast ligi aastast soustimist Eesti ID-kaardi lahti muukinud ja selle ebaturvalisust seega ka iseendale tõestanud. Pole küll teada, kas selleks kulutati komandeeringutes miljoneid maksumaksja raha või ammutati vajalikud õpetused kusagilt internetifoorumeist. PPA on ületundide miljoniarved riigile esitanud ja enne on kodanikele kohustuslikus korras riigilõivu eest tasku surutud kaart, mis vaid sekeldusi toonud. Milliseid täpselt, küsige tohtrite, raamatupidajate ja firmajuhtide käest, kes Eesti riiki uskusid. Näiteks maksuamet nii lihtsameelne polnud. Riigipalgalised on oma lisatööd ise ära hinnanud ja panevad tagantjärele tarkagi, jooksutatud lihtinimese ees aga pole isegi usutavalt vabandatud. Kas tasustatakse need „ületunnid” ühisest maksukassast või rämpskiibi tootja arvelt, pole teada antud. Tahes-tahtmata tulevad meelde nüüd juba pensionipõlve pidava politseiprefekti sõnad selle kohta, et võltsitakse isegi Inglise passe.

Kas ei näita juhtunu ja hiljutine serveripõleng, kui habras on see meie ülekiidetud e-riik? Kas tulevikus ostetakse valimistulemused mõnelt Cambridge Analytica taoliselt firmalt või saame nad „tasuta” idanaabrilt?

Euroopa Liit on e-probleemi olemuse juba tabanud, kuid meie andmekaitsjad maadlevad ikka hauasammastele raiutud sünni- ja surmadaatumite ning lehesabas avaldatavate omastele määratud kaastundeavalduste õiguspärasusega. Kas poleks aeg tulla tänapäeva ja hakata tegutsema elavate Eesti elanike huvides?

Kas on inimesel õnnestunud luua täiesti muukimiskindlat seifi? Ei, täiuslikumad mudelid hävitavad sissemurdmise korral vaid seal leiduva väärtusliku. Ühiskond on aga läbi aegade seifivargaid karmilt karistanud. Ehk tuleks meie asjapulkadel ajaloost õppust võtta ja lõpetada see müütiline absoluutse turvalisuse kulukas otsimine? Esimesena võiks vastutusele võtta riigi IT-ametnikud, sest nende võimed on muutunud ohuks meie e-valimistele. Aga seda, kas ID-kaart on kasutatav isikut tõendava dokumendina ja kas e-hääletus on legitiimne, saame usaldusväärselt teada Brüsselist. Eesti Vabariik on praegu pädev vaid teistele takka kiitma.

Eestis on palju neid, kes ei saa tervise- ja tööministri kombel tagasi astuda. Neid ei oota pehme riigikogutool ja õigus surra tööpostil. Me pole enam ammu võrdsed, sest osasid ootab Metsakalmistu asemel kohalik krematoorium.

Teisel Eestil on aga meeles arvukad telereklaamid ja praeguse riigikogu kehva mäluga esimees, kes kolmesambalist pensionisüsteemi taevani kiitsid. Nüüdseks on selgunud, et riik ei suutnud mitu aastat täita oma lubadust, et maksta pensionifondidesse töövõtja kahele protsendile juurde neli. Euroliiduvälised fondid on sellegi vähese, mis lubatust täideti, ära hallanud. Häda on selles, et inimesed, kes praegustele pensionäridele võiksid makse maksta ja oma vanemaid hooldada, on meie riigist tööotsinguil põgenenud. Kui isegi Läti on aed- ja puuviljadele teinud käibemaksuerisusi, siis Eesti kohtleb hooldekodusid ja nende töötajaid kui tavaäri. Ei saa väita, et meie riik ei oska, maksuerisused on tehtud näiteks turistide majutusele. Eesti lihtsalt ei taha, nagu ta ei taha ka enne kartulipraadimise direktiivi täies mahus oma kodanike suhtes rakendada sotsiaalhartat (inimõigused). Miskipärast arvab riigikogu juba veerand sajandit, et nad avastavad uue Eesti jalgratta, mida ise väntama ei peaks. Seejuures pole nad unustanud oma eesõigust heaolule ja sotsiaalsetele garantiidele. Kas tõesti ei osata kopeerida?

Näib, et euroliitu eksitatakse ja võetakse tänuga vastu kogu erivajadustega inimestele mõeldud raha. Kohapeal on aga kohad sisse võtnud juba varasemast teada suurte vajadustega ahjualuste järjekorrad.

Aeg on meelde tuletada, et aus asjaajamine peab ka aus välja nägema.

Kuigi nüüd on valitsuses suisa kaks sotsiaalsfääriga tegelevat ministrit, astus üks tagasi ja teine ei suvatse oma nägu rahvale näidata. Tahaks ikkagi teada, kuidas käis vikerkaarevärvilise seksuaaltervise kliiniku ülikallis santide töövõime hindamine ja palju siis erivajadustega inimeste pealt kokku hoiti. Palju on neid nüüdseks Eestis vähem erivajadusega inimesi ja pensionäre ning palju on lisandunud nende arvel tegutsevaid ametnikke ja MTÜsid? Kas ei soovitud enam teada euroliidu kontrollkojaski, kuidas üks normaalne riik toimib?