Meile üritatakse tõestada, et hästi makstud siil on näljasest karust heidutavam loom. Kui jätta kõrvale patriotism, siis on kaitstavad määranud korraldajatele nende tegelikku riigitruudust ja ametioskusi arvestamata väga korralikud palgad. Seadust rikkunud ja tagasi astunud riigihalduse minister saab „kompensatsiooniks” rohkem kui töövõimetu poole tosina aasta jooksul kokku. See, et praegune sant oli nende seas, kes Kaitseliidu liikmena ilma tasu küsimata Eesti maakaitsesse panustas, ei tähenda midagi. Tõstatub küsimus: mida siis kaitstakse? Kas ajutist kontrolljoont idanaabriga, olematut piiri Lätiga või taristuministri tühja spinni tasuta ühistranspordiga? Kusjuures, mida kõrgemal, seda korralikuma palga eest. Sõjamängude jaoks suudab Eesti võtta looduskaitseala kõrvalt maha sadu hektareid metsa, taaskäivitada militaristide tarvis raudtee või panna kaupmehed odavamalt müüma … Rahvas ei saa kogu sellest sõjamängust midagi ning peab mõistvalt suhtuma mürasse, liikluskaosesse, autode lauskontrolli ja lõhutud teedesse. Pentsik on teada, et kagu- ja kirde-eestlased on valmis tasuta kaitsma esimese Eesti varandusi, Tallinna üle keskmise palku, oma erametsa kände ning pangalaene.

Tuleb siiski tunnistada – juba hoolitsetakse, et selliseid lihtsameelseid juurde ei sünniks. Usu ja patriotismi on tänapäeva Eestis asendanud raha. Ülalt loetakse meile seda söögi alla, söögi peale ja järjest sagedamini ka söögi asemel. Ehk oleks aeg teha riigikaitse täisaudit, mille käigus loetaks taasiseseisvumise päevast kokku kulutused kaitsele ja Kalevipoegadena kaotatud inimeste arv. Meil määratakse ju neid ministritekski. Kas saldo küündib teise maailmasõja tagajärgedeni (ka Rüütliristid ja NSVLi kangelased)? Ehk oleks laigulistel kaitsjatel esimesest Eestist aeg jagada tõde ka teise Eesti laiguliste kamraadidega või on see suur sõjasaladus? Euroopa hoiab klassikalise militarismi pealt kokku. Eesti seevastu harrastab edasi kohustuslikku kahurilihakoolitust, uskudes, et küll liitlased kaitsevad seda liha merelt ja õhust. Teine Eesti aga ei julge veel küsida, mis saab meie mobiliseeritud poegadest ilma katteta õhust ja kaitseta merelt. Peaasi, et neutraalsete riikide pangad pärismaalastele laenu ja liisingut annaksid.

Rahvakeeli on RIA pärast ligi aastast soustimist Eesti ID-kaardi lahti muukinud ja selle ebaturvalisust seega ka iseendale tõestanud. Pole küll teada, kas selleks kulutati komandeeringutes miljoneid maksumaksja raha või ammutati vajalikud õpetused kusagilt internetifoorumeist. PPA on ületundide miljoniarved riigile esitanud ja enne on kodanikele kohustuslikus korras riigilõivu eest tasku surutud kaart, mis vaid sekeldusi toonud. Milliseid täpselt, küsige tohtrite, raamatupidajate ja firmajuhtide käest, kes Eesti riiki uskusid. Näiteks maksuamet nii lihtsameelne polnud. Riigipalgalised on oma lisatööd ise ära hinnanud ja panevad tagantjärele tarkagi, jooksutatud lihtinimese ees aga pole isegi usutavalt vabandatud. Kas tasustatakse need „ületunnid” ühisest maksukassast või rämpskiibi tootja arvelt, pole teada antud. Tahes-tahtmata tulevad meelde nüüd juba pensionipõlve pidava politseiprefekti sõnad selle kohta, et võltsitakse isegi Inglise passe.

Kas ei näita juhtunu ja hiljutine serveripõleng, kui habras on see meie ülekiidetud e-riik? Kas tulevikus ostetakse valimistulemused mõnelt Cambridge Analytica taoliselt firmalt või saame nad „tasuta” idanaabrilt?

Euroopa Liit on e-probleemi olemuse juba tabanud, kuid meie andmekaitsjad maadlevad ikka hauasammastele raiutud sünni- ja surmadaatumite ning lehesabas avaldatavate omastele määratud kaastundeavalduste õiguspärasusega. Kas poleks aeg tulla tänapäeva ja hakata tegutsema elavate Eesti elanike huvides?

Kas on inimesel õnnestunud luua täiesti muukimiskindlat seifi? Ei, täiuslikumad mudelid hävitavad sissemurdmise korral vaid seal leiduva väärtusliku. Ühiskond on aga läbi aegade seifivargaid karmilt karistanud. Ehk tuleks meie asjapulkadel ajaloost õppust võtta ja lõpetada see müütiline absoluutse turvalisuse kulukas otsimine? Esimesena võiks vastutusele võtta riigi IT-ametnikud, sest nende võimed on muutunud ohuks meie e-valimistele. Aga seda, kas ID-kaart on kasutatav isikut tõendava dokumendina ja kas e-hääletus on legitiimne, saame usaldusväärselt teada Brüsselist. Eesti Vabariik on praegu pädev vaid teistele takka kiitma.