Nad valisid ta taas, mis tähendab, et Eesti jätkab piiririigina. Vene demokraatia on sedavõrd peenhäälestatud, et presidenti valima lubatakse kogu rahvas (just enne valimisi lühendati nimekirju umbes kümnendiku võrra, eemaldades väidetavalt surnud hinged). Jeltsini-aegset leebust ei tule ja ajutine kontrolljoon ei tähenda midagi nende silmis, kes ihaldavad peale Kaliningradi veel üht akent Euroopasse.

Küsimusi tekitab, et kuidas see nigel lätlane on suutnud alla kirjutada piirilepingu, rajada idapiirile pikki tarasid ja päästjatele korralikku palka maksta? Meiegi valitsus toetab Läti arengut, sest suutis aktsiisidega ellu kutsuda piirikaubanduse. SEB panga uuring näitas, et kui Harjumaal loodavad kaubandusettevõtted 19protsendilist käibekasvu, siis Valga-, Võru- ja Põlvamaa kaupmeestest 62 protsenti näevad jätkuvat käibe kukkumist.

Muide, taaskasutati praeguse Viimsi vallajuhi omaaegset lubadust viia Eesti viie rikkaima riigi hulka – Putin lubas Vene majanduse kasvatada maailma viiendaks USA, Hiina, Jaapani ja India järel. Saksamaa peab uuele tulijale ruumi tegema.

Vene valimiseelsed tuuled tõid meie peaministrile Jüri Ratasele hirmu sinna eestlaste päevale sõita!? Huvitav, kas teletorni juures Vene sõjaväelaste ette astuda julgenud Edgar Savisaar sõitnuks?

Kagueestlasele on oluliselt hingelähedasem Navi talunik, kes varsti pärast Brüsselis esimese Eesti Kalevipoja asendajaks saamist teavitas meid, kui hästi me tegelikult elame. See oli tõelise rahvamandaadiga inimese sõnum, mis ületas igasugused katlakütja Toomi kriitilised läkitused.

Teise Eesti elu ei tee enam kadedaks isegi maailma vaesemate rahvaste poegi. Soome tõestab kogu oma ajaloo ja tänase päevaga, et on võimalik käituda hoopis ratsionaalsemalt kui meie siin. Euroliidu ja USA huve pimesi edasi teenides võib esimene Eesti leida end istumas kahe tooli vahel põrandal.

 Meil on tekkimas uue taseme demokraatia: Kaja Kallas pole veel reffide esimeheks valitud, aga nimetab juba erakonna peasekretäre. Vanad lastakse lihtsalt kobedat vaikimistasu makstes lahti. Miks peaks kahju tundma, kui tegu pole enda teenitud rahaga ja maksmata jätmine võib viia inetute saladuste avalikustamiseni? Sõltumatu meedia üllitab kadestusväärse järjekindlusega üsna mõttetuid mõtteavaldusi, promomaks nimetatud isikut. On ka mõistetav, sest tasu eest pole vahet, kas tegu Reformierakonna uue võimaliku liidri või Prostamol Unoga. Võimalus on ka midagi tuimalt maha vaikida. Värskeimaks näiteks sobivad praegu peetavad paraolümpiamängud Pyeongchangis. Kas on põhjuseks Eesti üliõnnestunud töövõimereform, mis meil kõik paraolümpiasportlased terveks tegi, või said kõik huvilised EOKi ametnikud ja muud antvärgid koos kaaslastega pärisolümpial käidud. Jääb ka võimalus, et ERRi diskvalifitseerimisega ei viitsita enam tegelda, asendades olümpiateema hoopis Kopli keldribaaride külastamisega riigikogu saadiku Juku-Kalle Raidi poolt.

Tekib hirm, et erakondlik suhtumine on sama. Tähtis on lehvitada kordamööda sinimustvalget ja rahvalt saadud mandaati ning kuulata tähelepanelikult tagatoa juhiseid. Kes vastu hakkab, see visatakse lihtsalt välja. Seltskond on kogutud selline, et patukese leiab igaühelt.

Kas nii jõuame olukorrani, kus saab tulevane võimalik peaminister varakult kohapääle panna kõik oma ministrid ja riigikogu esimees riigikogu liikmed? Kas peale Ratase vastusegeneraatori on meil tööle saadud ka toimiv valimiste demokraatiageneraator e-valimistena?

Võimalik muidugi, et Eesti on astumas ümberlõigatute ja kohimeeste ajastust matriarhaati, kuid ka see võiks siiski olla demokraatlik. Vabandust, tegu on libeda teemaga!

Viisakas oleks edasi rääkida mesilastest. Neil on ka emad, kelle ümber siis tööpere koondub. Ema ülesandeks on vaid munemine. Isamesilasi nimetatakse leskedeks. Mida vanem on ema, seda rohkem leskesid. Nemad ei pea ema paaritamise kõrval muud tööd tegema, aga sügisel tapetakse nad erinevalt meie poliittraditsioonist armutult viimseni maha. Ei mingeid probleeme elatisrahadega, pensionide ega demokraatia etendamisega.