ARVAMUS

Vaheldus on alati tervitatav olnud, kuid teatav stabiilsus on tegelikult see, mida üks elupõline eestlane oma ellu rohkem igatseb. Kui rutiinist saab haruldus, siis on maailm segi pööratud nagu Kört-Pärtli särk pühapäevahommikul ja inimesed muutuvad trotslikuks, tigedaks ning veelgi kinnisemaks, kui üks eestlane oma tavaolekus olla harrastab. Koroonakopp on vallutanud terve Eestimaa ja kahetsusega tõdetakse, et see ei pruugi olla veel kõige tipp.

Tüdimus erinevate piirangute vastu ja igatsus kas või rutiinse kooli- või trennipäeva järele on süvendanud inimestes endassetõmbumist ja tigedust. Nii on rahvastik mitmesse leeri jagunenud. On neid, kes oma tüdimuse suunavad igasuguste piirangute eiramisse ja on neidki, kes ise sellest aru saamata leiavad endas sisemise paanika, mis neid raasu kaupa seestpoolt tühjaks õgib. Teadmatus selle suhtes, kust täpsemalt on võimalik endale viirus külge haakida, paneb nii mõnegi käega lööma ja mitte pingutama, sest inimesest endast sõltumatuid asju ei ole võimalik ühtäkki võlujõul muutma hakata.

Koolide rutiinse kontaktõppe taastamine käesoleva nädala algusest on pehmelt öeldes läbi kukkunud. Mitu kooli Eestimaal on juba pärast paari päeva kaugõppele tagasi saadetud. Mõnede koolide puhul isoleeritakse klasse ja õpetajaid, mis muudab koolipäevade tervikliku toimimise võimatuks. Ühtlasi laiutatakse käsi parimaid variante leidmata. Maskivastased kiruvad maskikandjaid, kelle kaasabil võiks positiivsete testide kogunumber praegu mäest alla vuhiseda nagu roosa Salvo kelk praegustelt lumistelt Haanja nõlvadelt. Siiski on numbrid kartustäratavad ning maskikandjaid süüdistatakse selles, et nende ponnistustest hoolimata olukord ei muutu. Teisalt tulistavad vastu ka kohusetundlikud maskikandjad ja viskavad palli vastase poolele. Tulu ei saavat tõusta millestki, mis on poolik. Tõsi, on jätkuvalt maskivastaseid, kes avalikes ruumides katmata näoga ringi lippavad. Ei saa olla sajaprotsendilist tulemust, kui selleks panustatakse vaid pool, kui sedagi. Piirangud kehtivad kaubanduskeskustes, kus võõras hingamisulatuses ollakse maksimaalselt mõnikümmend minutit. Koolimajad tervikuna, kus sajad õpilased liiguvad päeva vältel klassist klassi ning viibivad tunde erinevate õpetajatega ühtses füüsilises ruumis, ei näe maskide järele vajadust.

Nii on teadmatus, reeglite olemasolu, nende täitmine ja ka täitmata jätmine tekitanud ühiskonda koroonakopa, mille eest lükkamiseks ei piisa esialgu ei vaktsiinist ega kevade saabumisest.

Kuigi iga aasta on erinev ja omamoodi, siis on tänavune aasta viimasel ajal olnutest veelgi omapärasem. Veel aasta tagasi linnade keskustes seistes ja ilutulestikku nautides ning vastutulijaile head uut aastat soovides ning käteldes ja kallistades ei kujutanud keegi ette, et järgmisel aastal seda sellisel kujul teha ei olegi võimalik. Ka ei oodanud inimesed möödunud aasta detsembrikuu jõulupidusid nautides ja teinekord ka pahurdades, kuidas loosipaki tegemine on tüütu või et kuidas ükski pidukleit selga ei passi, et uuel aastal see melu unustatud on.

Uuel aastal on loodetavasti olukord normaliseerunud, kuid seda ei oska täpselt veel keegi öelda. Kas piisab tänamatule inimhingele ühest aastast, et aru saada seltskondade väärtusest? Või hoitakse kauem lõo otsas ning antakse õppetunde, et hiljem oleks kunagistest iseenesestmõistetavatest asjadest rõõm veelgi suurem ning siiram.

Aasta lõpeb igas mõttes väärikate numbritega. Lõuna-Eesti haigla on sündide arvuga kihutanud ajas tagasi. Koroonasurmade arvu ning haigestunute arvu ei ole veel võimalik minevikuga võrrelda. Neid poolt tuhandet uut ilmakodanikku meie koduhaiglas võisid analüüsijad küll ennustada, kuid neid üle seitset tuhandet koroonaviirusesse nakatunut ei osanud kellegi mõistus ega silmad ette näha.

Nii nagu igal aastal on paljud asjad saanud ajalooks ning on ka neid, mis on kahvatunud uute tuulte kõrval ja jäänud hoopiski tähelepanuta. Selge on see, et käesoleval aastal on iga üritus olnud omamoodi erakordne, sest muudetud on koosviibimise võimalusi ja vorme. Nutikamad on leidnud võimalusi ja laisemad on leidnud vabandusi. Pärast pikki kuid uues olukorras ollakse hakatud end juba ka mugavamalt tundma. Kui võrrelda kevadist olukorda aasta lõpuga, siis on olukord küll numbrite poolest palju hullem, kuid inimesed on õppinud kas just paremini, kuid kindlasti valutumalt toime tulema. Ei ole vale väide, et inimesele antakse kanda just nii palju, kui ta parasjagu kanda jaksab. Ju on eestimaalaste kandevõime kevadest tänaseni läbi teinud suurejoonelise tiigrihüppe. Millal tuleb piir, seda näitab aeg.