ARVAMUS

JUHTKIRI Piirangud ja nõudmised on iseenesestmõistetavad. Pannakse rõhku inimeste südametunnistusele ning suunatakse reegleid järgima. Taunitakse kehva käitumist ja rikkumiste eest ollakse varmad häbiposti riputama. Oli aeg, mil iga kaupluse ukse ees, olgu suur või väike, ilutses prügikast. Linnapildis oli see möödakäijale suureks abiks. Need imepisikesed prügikastid ei mahutanud õnneks paljut. See hoidis eemale pahatahtlikud prügiladustajad, kes ka oma koduseid olmejäätmeid oleks soovinud võõrasse prügikasti poetada. Rohkelt oli ka linna paigaldatud prügikaste, mis ilmanautlejatest jalakäijate rõõmuks iga väikese maa tagant võimaldasid lahti saada jäätisepaberist või mõnest muust tekkinud rämpsust.

Jäätmetest vabanemine on paraku tehtud omajagu kulukaks. See ahvatleb paljusid siiski libedale teele minema ja poetama oma rämpsu sinna, kus see pole teretulnud. Nii on ühelt poolt seaduskuulekal eestlasel aina keerulisem oma kohuseid täita. Nii eeldavad ka kinnineeditud papi- ja paberikonteinerid imepisikesest avast oma viisakalt puhtaks pestud olmepakendite sisselitsumist. Kellel selleks parasjagu aega ja tahtmist napib, on sunnitud muu, ilmselt tasulise lahenduse leidma. Kõik tänu marodööridele, kes pakendite tarvis mõeldud konteineritesse näiteks mähkmeid või kaltsuvaipu armastavad vedada.

Olukord on kriitiline, sest ühelt poolt ollakse sunnitud karmistama piiranguid, et peletada minema kodanikke, kes käituda ei oska. Teisalt tehakse liiga neile, kes kuulekalt kõiki reegleid piinliku täpsusega järgides oma kodanikukohuseid täidavad. Lõppkokkuvõttes ollakse olukorra ees, mil võimalused on imepisikeseks kokku tõmmatud, kuid kohustused jäävad. Sama kehtib ka eile välja kuulutatud rannahooaja kohta. Ujuma ning rannas mõnusalt aega veetma on oodatud kõik, kuid ilmtingimata ei tohi avalikus suplusrannas käituda kuidagi ebaviisakalt ega endast maha jätta prügi. Riietuskabiinid ning prügikastid aga ei ole selle käitumise toetamiseks enam kuidagi kohustuslikud.

JUHTKIRI Viimaste kuude jooksul on inimene kogenud ühtpidi edasiminekut ja teistpidi tagasiminekut. On saadud aru, millistest asjadest loobumine elus tegelikult suuremat ohverdust ei nõua. Loobutud on reisimisest välisriikidesse ja isegi päris pikaks perioodiks spaakülastustest. Teisalt on astutud suur samm tulevikku, viies kaugtöövõimalused ja tehnikast maksimaalse kasuvõtmise viimse piirini.

Kätte on jõudnud aeg, mil lihttööline ei ole enam iseenesestmõistetav, vaid vastupidi. Hoolimata iseteeninduskassade mõningasest võidukäigust on kauba väljapanijad ning klienditeenindajad need, kelleta tänapäeva ühiskond jääks nälga. Kui minna veel üks samm tagasi ja jõuda tooraine korjamiseni, siis üsna väikese ajaga sai selgeks, kuidas ühe lemmikmarja, maasika nautimiseks on vaja enne tööd teha. Kui aga töötegijad jäävad piiri taha? Hirmujutud mädanenud maasikatest põldudel on meediasse paisatud info kohaselt eestlaste lähitulevik.

Kuigi statistikat nimetatakse suureks valeks, siis teinekord on numbrite taga ka killuke tõtt. Väidetavalt on maasikakorjaja amet suveperioodil Eestis üks ihaldatumaid hooajatöid. Keskmine kandideerijate arv ühele ametikohale olevat lausa 116 inimest. Kui igale ametikohale jagub lausa nii laialdane valik, et iga peremees peaks endale priima sulase leidma, miks siis maasikate mädanemist kardetakse? Iga töötaja arvestab oma töölkäimise varem või hiljem numbritesse ümber. Isegi kui tegemist on meelisalaga ja mõnel soojal suvepäeval oleks maasikapõldude vahel isegi lootust kuldne jume boonusena palgeile saada, siis lõppkokkuvõttes on oluline number töö taga.

Maasikakorjajatele pakutakse väidetavalt keskmiselt töötasu 600 kuni 1200 eurot. Kui numbrid tunduvad nõnda ilusad, siis miks lõppkokkuvõttes ühele ametikohale olevast 116 kandideerijast ühtegi sõelale ei jää? Kuulu kohaselt on numbrid küll ilusad, kuid kättesaamiseks peab korjaja liialt oma käsi küünitama. Seitsmepäevased töönädalad ja pikad päevad varjutavad kuni 1200eurost palka, mille püüdmine ka suurema tahtmise juures siiski ainult sinna 600 euro kanti kipub jääma.