Sellise pealkirja all ilmus äsja Eesti kirjanike liidu kuukirjas Akadeemia Toivo Meikari kirjutis. 1972. aastal Tartu ülikooli ajaloo osakonna lõpetanud, 1981. aastal metsanduse ajaloo alal kandidaadiväitekirja kaitsnud ning aastatel 1998–2013 metsandusinstituudi vanemteaduri ametit pidanud Toivo Meikar kirjutab, et metsatööstusest rääkides peame siin silmas metsa ülestöötamist, metsamaterjali väljavedu ja selle esmast vääristamist eeskätt saetööstuses.

Meikari sõnul on tegu majandusharuga, mis taasiseseisvunud Eestis on läinud erasektori kätte ja riiklikust metsatööstusest saame meil praegu rääkida üksnes kui anakronismist. Ei olnud riiklikku metsatööstust ka esimese maailmasõja eelses Eestis, kuigi Venemaa suurtes riigimetsades olid mõnel pool metskonnad hakanud piiratud ulatuses ka ise metsa üles töötama. Riiklik metsatööstus kui nähtus tekkis Eestis esimese maailmasõja erakorralistes oludes. Erakorralised olid olud ka Eesti Vabariigi esimestel aastatel, mil riiklikud organisatsioonid tegelesid samuti metsa ülestöötamise ja osalt ka esmase ümbertöötamisega. Vabadussõja lõppedes ja normaalsete majandusolude saabudes tõusid riikliku metsatööstuse arendamisel esiplaanile metsamajanduslikud, fiskaalsed jm kaalutlused ning 1930. aastate keskpaigast juba teadlik majanduspoliitika, mille üheks osaks oli riigisektori juhtpositsioon loodusvarade, eeskätt metsa kasutamises. Olukorras, kus riikliku metsavalitsuse hallata oli kuni 3/4 Eesti katastrimetsadest, langes ülemaailmse majanduskriisi eel ülestöötatud metsa mahust riikliku metsatööstuse arvele 31 protsenti, majandusaastal 1939/1940 aga juba 80 protsenti.

2016. aastal müüs riigimetsa majandamise keskus neli miljonit kuupmeetrit puitu ja teenis sellelt 171,7 miljonit eurot, metsatagavara oli 180 miljonit kuupmeetrit. Et metsa puhul on tõesti tegu kullaga, rohelise kullaga, siis käib vaidlus-võitlus selle nimel praegugi mitmel tasandil ning emotsionaalsuse ja argumenteerituse vahel on metsasiht võsastunud.

Kuid kas teate, et täna loendatakse metsades puid? Kui lähete täna kell 11 RMK Erastvere kontorisse Kanepi lähistel, saate puude loendamisel kaasa lüüa. Telefonil 5197 3361 vastab teile Tauno.

Teada ja tuntud on ütlemine, et kui iseennast ei aita, ei aita mitte keegi. On ju pikka aega kestnud arusaam, et ainult Tallinn on see, kus üldse midagi toimuda saab, Võrumaa – see on kolgas ja ääremaa. Ometigi elavad inimesed ka siin, Võrumaal: käivad tööl, loovad peresid ja kodusid. Ning loovad töökohti ja edendavad ettevõtlust, seda eriti tõmbekeskuste läheduses.

Ettevõtlust, kaugtöökohti ja kodus töötamise võimalusi oleks mitu korda rohkem, kui oleks lahendatud sõlmprobleem – korralik ja kiire internetiühendus. 21. sajandil on maailm nii palju arenenud, et internetita ei saa enam kuidagi. See aitab jääda või toob noored maale tagasi, ka kõige kaugemasse metsakülla. See on võtmesõna, millele peaksid mõtlema ka memmed-taadid, kes kodutallu üksinda jäänud. Et lapsed saaksid laiast maailmast tagasi tulla ja vanade majapidamist üle võtma hakata. Muidu nad lihtsalt ei tule.

Et Võrumaa tervikuna saaks püsima jääda ja edasi areneda, on sel suvel võimalus olukorda märkimisväärselt parandada, käeulatuses on riigi abi. Tuleb ainult ise aktiivne olla, tulemuseks oleks kõigile soovijatele taskukohane, Võrumaad 90 protsendi ulatuses kattev ülikiire internet ehk lairibaühendus.

Riiki ja ametnikke ettevõtlusele lähemale tuua üritab Väimelas asuv kompetentsikeskus Tsenter, kes eelmisel nädalal oli külla kutsunud omavalitsuste töötajad, samuti inimesi arenguagentuurist. On ju enne valimisi pidevalt kuulda lubadusi, et kui tuleme võimule, küll siis hakkame ettevõtlust arendama. Seda lubavad valijatele nii riigikogusse pürgijad kui ka omavalitsustesse kandideerijad. Mingil ajal need lubadused vaibuvad. Kui jälgida koostatud ja kinnitatud arengukavasid, siis tihtipeale on plaanid ilusamad kui reaalne tulemus. Võib-olla on asi selles, et kabinettides istuvad ametnikud ei ole ise olnud ettevõtjad? Et nad ei oska mõelda ettevõtja moodi?

Suurte ettevõtmiste kõrval toimub palju väikesi üritusi, ilma kunstita on hingel külm. Üks võimalus on luua puukunsti – võrrelda oskusi, kujutlust, tulemust.