Hiljuti käis peavoolumeediast läbi üks arvamus, et eurotoetused tuleks ära keelata. Et need rikuvad inimesi ja jätkusuutlikkust. Sellel arvajal võib isegi õigus olla, sest nagu vanasõna ütleb, paneb raha rattad käima. Aga mis suunas ja kelle kasuks, see on teine teema. Nii mõnedki mittetulundusühingud, äriühingud või sihtasutused on oma tegevuse ja äriplaanid üles ehitanud projektitoetustele, kirjutades need kokku nii, et oleksid rahajagajatele veenvad ja abikõlblikud. Kui raha otsas, jäävad tegevused soiku. Kõige olulisem on raha kätte saada.

Raha ja poliitika armastavad üksteist, üks ei saa ilma teiseta. Et poliitika on karm ja tuhkpeenike mäng ning suuremas osas manipuleerimine inimestega, sai sel nädalal selgeks Antsla rahvale. Nagu ka Rail Balticu teema ja Haabersti remmelga võitlus näitasid, sõidab riik rahva arvamusest üle. Kui muidu ei saa, siis jõuga. Ikka poliitika, kellegi plaanide või eurotoetuste nimel. Haabersti remmelgas jäi ette tee-ehitajatele, Rail Baltic on samuti kellelegi kasulik. Et see on kasulik rahvale, seda mõtet ei ole suutnud ka kõige paremad kuldsuud rahvale maha müüa. Kasulik küll, aga kellele täpsemalt? Kas rahvale või neile, kes selle pealt teenivad?

Sama teema on Antslasse rajatavate erihooldekodudega. Silmapiiril terendavad eurotoetused on pannud tegutsema nii arendaja kui ka ministeeriumi. Kõike seda kõlava jutu taustal, et kuidas küll erivajadustega inimeste elu muutub paremaks. Kuigi tegelikult ei muutu nende inimeste jaoks mitte midagi, pigem läheb halvemaks. Nad rebitakse välja harjumuspärasest keskkonnast, lahutatakse väljakujunenud sõprus- ja kogukonnast ning tõstetakse nagu nukud teise kohta. Sinna, kus kõik nende arendustegevuseks vajalik on välja arendamata. Paberil on kõik kindlasti J.O.K.K.

Rail Balticu rajamisega pannakse väga suur koorem õlgadele tulevastele põlvedele kogu Eestis, Antsla kogukond peab järgmise pool sajandit hakkama saama teistsuguste inimeste, nende vajaduste ja kuludega. Kui Rail Balticu ja erihooldekodude arendajatel terendavad silmapiiril euromiljonid, siis mis pani Antsla vallavalitsust ja poolt volikogu minema rahva tahte vastu, läbi suruma oma tahtmist, mängima kõrgema poliitilise pilotaažiga mänge? Vähe sellest, rajama teed sohu oma kulu ja kirjadega?

Riigikogu, ministeeriumid, omavalitsused on institutsioonid, mida hoitakse üleval rahva rahaga. Sisuliselt sõidavad ülalpeetavad teerulliga üle oma valijaist ja toitjaist. Hea peremees mõtleb mitu sammu ette ja tuleb omadega toime ise, ühepäevaliblikas elab tänases päevas ja loodab võõrale rahale. Millisesse Eestisse meie kuulume?

Kas garaažiuste ohutust arutav riigikogu on maha maganud tööstusrevolutsiooni? Eestis lisandub migrante ja roboteid. (Ei, kirjutaja pole veel jaanipäevalainel!)

Automaattankla ja vähemalt neli töökohta kadusid. Maantee ääres konutav kiiruskaamera ja viis koondatud liikluspolitsenikku. Koostöös arvutiga saadab kaamera meile „õnnekirju”. Pisut aega veel ja trahvist saate teada mitte Omniva vahendusel, vaid internetis, mille eest ise tasute. Need on vaid mõned näited sellest, kuidas robotid meilt töö ära võtavad. Eesti kurbloolisus seisneb selles, et roboteid toodetakse esimeses Euroopas, aga töö kaotame meie, kes me isegi oma saastekvoodid käest andsime. Samm-sammult muutume tarbimisühiskonnas mitte tarbijaks, vaid pealtvaatajaks.

Arenenud maailmas on hakatud rääkima robotite maksustamisest ja inimeste kodanikupalgast. Meil aga ruulivad pakiautomaate rakendav Omniva ja kaugloetavaid voolumõõtjaid kasutav energiavõrk. Selle asemel, et kasumist hoiduda, on monopolistidest riigiettevõted asunud kaudselt maksustama rahvast (seega omanikke) ja teisi firmasid.Töö tegijad koondatakse, kuid mitte millegi eest vastutavad nõukogud jäävad. Eesti sammub hoogsalt selle poole, et töötegijad asenduvad enamasti eravalduses olevate robotitega. Kui roboteid veel pole, sobivad esimeses hädas ka tähtajaliselt palgatavad pagulased, kes ei küsi tulevikus pensioni. Süüria sõjapõgenikele on koondatud üldsuse tähelepanu, kuid vaikselt tuuakse sisse tänaval vähem silma riivavaid ukrainlasi. Neid oma kodumaal kitsikusega harjunuid on juba ametis nii Virumaa haiglates kui ka Lõuna-Eesti maasikapõldudel. Rakendada saab neid kõikjal peale teeninduse/kaubanduse. Kuigi mine tea – Maxima sai loa sisse tuua sadakond lätlast.

Seda, mida eirab meid justkui esindav ja garaažiuste ohutust arutav riigikogu, on ammu märgatud Brüsselis. Sealt juhitakse tähelepanu sissetulekute ebavõrdsuse süvenemisele Eestis, mis olla üks ELi suuremaid.