ARVAMUS

JUHTKIRI Kui aegu tagasi olid elekter, internetiühendus, soe vesi ja muu selline luksus, siis nüüd enam mitte. Tänapäeval on inimkond jõudnud etappi, kus kõik eelmainitu on iseenesestmõistetav. Kahjuks ei ole vale väide, et inimene harjub kõigega. See ei ole pelgalt sõnakõlks selle kohta, et inimene harjub kehvades olukordades hakkama saama ja puudustega toime tulema, see käib ka heade asjade kohta.

Tänapäeva inimene, kes on nii pikalt koos elanud elektri ja internetiühendusega, ei oska isegi ette kujutada olukorda, kus neid enam ei ole. Loomulikult ollakse ju sellesama interneti ning televiisori vahendusel kuulnud võimalusest, et ühel hetkel võib tekkida olukord, mil meil ei ole ärgates vett, millega pesta või toitu valmistada. Või puudub võimalus tuld põlema lülitada või tuttavatele sotsiaalmeedias sõnumeid saata.

Ometi tuleb selline olukord ikkagi nagu välk selgest taevast. Kui ammu aega tagasi peeti utoopiliseks sellist võimalust, et saaks kellelegi sekundiga interneti teel foto saata, siis nüüd peetakse utoopiliseks võimalust, mil meil enam neid hüvesid ei ole. Võib ju palju rääkida maailma automaatseks muutumisest, sellest, kuidas kõige võimaliku jaoks on olemas robotid, kes saavad inimtööjõudu asendada. Olukorras, kus lülitub välja elekter ja internetiühendus lakkab töötamast, taandub kõik siiski inimjõule tagasi.

Siinkohal ei saa rääkida ainult sellest, et kõigi nende hüvede tagasisaamine taandub inimjõule, vaid ka kõik see, mis on meie ümber. Nii saadakse ka nii mitmeski majapidamises aru, et kui õhtune meelelahutus televiisori ja sotsiaalmeedia kujul kaob, kas siis nutimaskide tagant väljunud inimesed, kes elavad füüsiliselt ühe katuse all, teevad reaalselt seda teineteise või elektri ja internetiühenduse pärast.

Selles nii laialdaste võimalustega maailmas ei tohi jätta tähelepanuta, et kõik taandub inimestele. Kuniks inimkond suudab koos eksisteerida ka tühjas pimedas toas, teineteise kõrval, maskideta ja ikka õnnelikuna, siis on lootust helgeks tulevikuks. Juhul kui elektri väljalülitudes jututeemad, huvi teineteise vastu, mõistlikud tegevused ning arusaamine otsa saab, on tarvis oma prioriteedid ja lähedased kriitilise pilguga üle vaadata.

JUHTKIRI Selgitada võib asju nii- või teisipidi, kuid lõpuks on tarvis ikkagi tõestust. Kui lobajuttu võib vahel kaheti mõista, siis numbreid paraku mitte kuidagi. Kui praegu on alampalk 540 eurot, siis nii see ka on ja seda ei saa mõista 530 või 550 eurona. Number on number ning numbrid ei võimalda kaheti mõistmist. Küll aga võib numbrite taga peituda mitu seost ja tagajärge.

Hinnatõus toob kaasa negatiivsed emotsioonid, palgatõus vastupidi. Alampalga tõstmine kipub aga osa inimesi ükskõikseks jätma. Eriti just neid, kes aravad, et alampalgast rohkem teenides see tõus neid ei puuduta. Ükski tulu ei tõuse enamasti kulu suurenemiseta. Nii seotakse sageli näiteks teenuse hind töötajate palgaga. Nagu ka viimatine Omniva plaanitud hinnatõus, mis praeguste väidete kohaselt läheb postiljonide palgatõusuks. Ehk ühest taskust võetakse ja tõstetakse teise üle. Samamoodi tõstetakse hindu ka kauplustes ettekäändega end paremini ära majandada ja maksta teenindajatele inimväärsemat palka.

Viimasel ajal igast suunast ründav hinnatõus paneb muretsema kõik inimesed. Ühelt poolt kardetakse töötajate motivatsiooni kadumist igas valdkonnas, teisalt klientide kadumist hinnatõusu tagajärjel. Palgatõus on mingil ajal paratamatus. Nii on järgmisest aastast oodatud palgatõusu lootuses politseinikud, päästjad ning päästekorraldajad. Palgatõusuks on ette nähtud vähemalt 50 eurot kuus kogusummas ligi 6,9 miljonit.

Järgmisest aastast kavandatav alampalk avaldab aga hoobilt mõju neile, kes alampalka teenivad. Peale selle peavad ettevõtted automaatselt arvestama ka suuremate kuludega. Kõrgema palga teenijad aga peavad seoses sellega arvestama igakuiste kulude suurenemisega ehk taas hinnatõusuga. Üsna mitu olulist ja igapäevast asja on kaudselt seotud selle maagilise numbriga. Nii võib alampalga tõus mõjutada näiteks lasteaia kohatasusid ja elatisraha maksmist. Reaalselt antakse füüsilist raha küll juurde nende taskusse, kes teenivad alampalka, kuid kasvavad ka kulud. Kuludest saavad osa ka suurema palga teenijad. Niimoodi aasta-aastalt liikudes on ehk eesmärgiks võrdseisu jõudmine, mil ei ole tarvis määrata muud kui eranditult kõigile kehtiv võrdsuspalk.