Tegu tegelikult suure pettumusega, täpsemalt unenäoga. Eesti lahkus Nõukogude Liidust, sest see sai otsa. Praegu on Venemaal midagi sellest liidust alles, midagi aga väga muutunud. Eestist sai aga Euroopa Liidu liige. Eemal käratses kamp üleküpsenud noori. Raske oli aru saada, olid need komsomolid või hitlerjuugendid. Nad tülitsesid ja proovisid jalga mingit kinga. Keegi võõras ütles mulle, et jalanõu olla Savisaare äralõigatud jalalt. Kellele see paras on, sellest saavat kõva tegija. Paraku segati üksteist sedavõrd, et jalatsiproov ei õnnestunud kuidagi.

Esimene Eesti tegi teisele parasjagu haldusreformi. Nii sai olukorda riigis lihtsamini kontrollida. Vanad, kunagi karismaatiliste erakonnajuhtide poolt äraräägitud tegelased, hakkasid pensionile minema, aga uued maalejäänud oskasid kuidagi ära elada ning olid suhteliselt katmatud ja isemeelsed – teistsugused olid lahkunud, kes pealinna, kes kaugemale.

Eestis on välja kujunenud niinimetatud õiged suguvõsad. Nad on justkui hooldatud hekk, kõik, mis jäi väljaspoole, oli malts. Siniverelisusest oli asi muidugi kaugel – parimal juhul leidus sugupuus mõni mõisa kubjas, toapoiss või, oh üllatust, purupunane tegelane. Haldusreformiga sai kõik kohalikud omavalitsused kontrolli alla ja alguse tõeline munitsipaaljuhtide turism. Kuhugi oli vaja sokutada kas või teenekamad, peagi riigikogukõlbmatud IRLi veteranid, Brüsseli rakuke pole kummist. Näide tookord opositsioonis olnud Keskerakonnast: Võru Vett pandi juhtima Tallinnas elav isand. Talle anti isegi ametiauto veerand tuhande kilomeetri kauguselt töölkäimiseks. Selle auto roolist politsei jommis mehikese tabaski. Poliitiline vastutus toimib üsna leebelt ja vaikselt. Karta on, et pärast haldusreformi tuleb selliseid haldusjuhte juurde, sest kohalikud tehakse lihtsalt lahti. Asemele tulevad õigete suguvõsade esindajad, nende seas ka erakondade tagatoamehed.

Võib-olla saab erandiks Setu vald, sest sellele vallale on tehtud mööndused elanike arvus, tema vastu tunnevad teravdatud huvi nii president kui ka peaminister. Elu näitab!

On aasta ilusaim, samas vastutusrikas aeg. Eksamite tegemise edukusest sõltub edasijõudmine ja edasijõudmisest oleneb tulevik, nagu põllumehel oleneb kevadkülvist ja -töödest sügisene saak. Lõppeva nädala sisse jäi väga erinevaid sündmusi, mille ühiseks nimetajaks on eksam.

24. mail kõlas viimane lask tänavusel Kevadtormil, mis on eksamiteks meile ja liitlasvägedele. Eksamiteks ei oldud väga hästi valmis, sest kolme nädala sisse jäi kuus tõsisemalt vigastada saanud noort meest.

25. mail lõppes kümnes Ajujaht, kus osalesid ka rõugelased, kes tulid 300 konkurendi seas esimese kolmekümne sekka. Palju õnne, Grethe Rõõm ja Taavi Karu ning nende toetajad!

Eile, 26. mail oli tutipäev Sõmerpalu põhikoolis. See oli viimane tutipäev Sõmerpalus, sest kool liitub Osula kooliperega. Palju õnne teile, Kätleen, Karmo, Simmo, Eiko, Thecla ja Karina!

Pereheitmine on ka lasteaedades, kus lõpupeol räägitakse ja lauldakse koolist, mis täna tundub veel kaugel olevat, sest ees on suvi.

Üksjagu eksameid on veel ees ja lõpuaktused mitme nädala kaugusel. Tegelikult ei tulegi sellist aega, kui eksameid enam teha ei tule. Elu ise on üks suur katsumus ja eksam, mis paneb lugematu arv kordi meenutama koolieksameid või kaaslasi Kevadtormil või konkurente Ajujahis ja ka lasteaia mängukaaslasi.

Märksa keerulisem on see kevad Krabi koolis, sest direktori sõnul jäävad nende kooli uksed sügisel suletuks ja pole selge, kus õppetööd jätkata. Võrumaa Teataja käis möödunud aasta 4. septembril Krabi koolis õppeaasta avaaktusel. Maja oli täis kohtumisrõõmu, lauldi ja elati kaasa üllatusesineja trikkidele.

See, mis saab Krabi koolist uuel aastal, on eksamiks täiskasvanutele haridusministeeriumist eesotsas ministriga. Kooli lõpuaktusel ei tohi kõlama jääda otsustamatus tuleviku osas. Kevad on ilus. Ilmar Vananurme luulevalimikus „Lihtne ja hea on lihtsalt lembuda” saab lugeda katke:

„Siis, kui õitsevad ära konnakapsad siin võpsikukraavis, siis, kui toomepuu kevadööl kargelt puistab oma häitsmete helbeid, siis, kui ööbikud öö otsa jutlevad külakarjamaa taga, siis, kui sireli lillakas hõng kinni nöörib hinge – oleks parem, kui oleks kinni mähit mu nina, kõrvad ja silmad …”