Kui president Vargamäele jõudis, olid filmimehed juba kohal. Ei ole vist vaja selgitada, millisest kirjandusteosest parafraas pärineb. Aga kui paljudele ütleb midagi selline avalõik:

„See oli läinud aastasaja kolmanda veerandsaja lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatanud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.”

Kui palju on neid, kes une pealt selle lause ära tunnevad?

Mitme kinoklassikaks saanud linateose võttepaikadeks on olnud kupliline Lõuna-Eesti. Teisiti ei saanud ka filmitegijate punt, kes endale suure, sügava ja kogu eesti rahvast puudutava ülesande võttis – luua ja tuua oma rahva ette kirjandusklassika tippteos, epopöa tõest ja õigusest, tööst ja armastusest. Et edaspidi iga koolijütski teaks, mis raamat algab mäkke roniva hobuse ja vankriga.

Meie riigipea Võrumaa-visiidi teine päev algas heitliku ilmaga. Proua president kõndis kollastes kummikutes, vestles vabalt ja sundimatult filmitegijate ning kaaskonnaga. Kõige selle taustaks vanad rookatusega hooned: elamu, ait, saun, tõde ja õigus kuskil nende vahel. Kuuldavasti olevat olnud võtteplatsi külastus riigipea esimene soov, mis visiidi kavandajatel kirja sai.

„Tõe ja õiguse” filmi tegijad on Mõnistes valmis ehitanud võimsa võtteplatsi, mis annab paljude nurkade alt edasi, milline elu 19. sajandil Eesti maakohtades olla võis. Vihm ja pori vaid rõhutasid elamust,” kirjutas Kersti Kaljulaid oma Facebooki lehel.

Et meie president on kirjandusteosega päris hästi kursis, selgus nii mitmestki tema küsimusest ja repliigist. Jutuks tuli filmitegijatega ka koduvägivald, mis teoses laiemat käsitlust ei leia, sest tol ajal oli see tavaline elu. Siiski märkis president, et juba see fakt, et konkreetset sündmust on raamatus mainitud, on märgiline.

„Tõe ja õiguse” autori, Anton Hansen Tammsaare nime teab iga viimane kui eestlane. Valdur Mikita on epopöad pilamisi nimetanud sookuivenduse käsiraamatuteks. Aga millal sina viimane kord raamatut ennast lugesid? Keskkoolis? Pool sajandit tagasi? Filmivõtted Võrumaal asuval Vargamäel lõpevad 2018. aasta juulis, 2019. aasta veebruariks on film valmis. Selleks ajaks jõuab raamatu läbi lugeda igaüks, sest selle filmi puhul ei lähe me kinno otsima põnevust ja sündmuste kulgemist, vaid läheme kaasa mõtlema.

Sellise pealkirja all ilmus äsja Eesti kirjanike liidu kuukirjas Akadeemia Toivo Meikari kirjutis. 1972. aastal Tartu ülikooli ajaloo osakonna lõpetanud, 1981. aastal metsanduse ajaloo alal kandidaadiväitekirja kaitsnud ning aastatel 1998–2013 metsandusinstituudi vanemteaduri ametit pidanud Toivo Meikar kirjutab, et metsatööstusest rääkides peame siin silmas metsa ülestöötamist, metsamaterjali väljavedu ja selle esmast vääristamist eeskätt saetööstuses.

Meikari sõnul on tegu majandusharuga, mis taasiseseisvunud Eestis on läinud erasektori kätte ja riiklikust metsatööstusest saame meil praegu rääkida üksnes kui anakronismist. Ei olnud riiklikku metsatööstust ka esimese maailmasõja eelses Eestis, kuigi Venemaa suurtes riigimetsades olid mõnel pool metskonnad hakanud piiratud ulatuses ka ise metsa üles töötama. Riiklik metsatööstus kui nähtus tekkis Eestis esimese maailmasõja erakorralistes oludes. Erakorralised olid olud ka Eesti Vabariigi esimestel aastatel, mil riiklikud organisatsioonid tegelesid samuti metsa ülestöötamise ja osalt ka esmase ümbertöötamisega. Vabadussõja lõppedes ja normaalsete majandusolude saabudes tõusid riikliku metsatööstuse arendamisel esiplaanile metsamajanduslikud, fiskaalsed jm kaalutlused ning 1930. aastate keskpaigast juba teadlik majanduspoliitika, mille üheks osaks oli riigisektori juhtpositsioon loodusvarade, eeskätt metsa kasutamises. Olukorras, kus riikliku metsavalitsuse hallata oli kuni 3/4 Eesti katastrimetsadest, langes ülemaailmse majanduskriisi eel ülestöötatud metsa mahust riikliku metsatööstuse arvele 31 protsenti, majandusaastal 1939/1940 aga juba 80 protsenti.

2016. aastal müüs riigimetsa majandamise keskus neli miljonit kuupmeetrit puitu ja teenis sellelt 171,7 miljonit eurot, metsatagavara oli 180 miljonit kuupmeetrit. Et metsa puhul on tõesti tegu kullaga, rohelise kullaga, siis käib vaidlus-võitlus selle nimel praegugi mitmel tasandil ning emotsionaalsuse ja argumenteerituse vahel on metsasiht võsastunud.

Kuid kas teate, et täna loendatakse metsades puid? Kui lähete täna kell 11 RMK Erastvere kontorisse Kanepi lähistel, saate puude loendamisel kaasa lüüa. Telefonil 5197 3361 vastab teile Tauno.