Riigi iseseisvusele kulutatakse meil üha enam. Hiljaaegu selgus, et ministrid käivad kordamööda riikluse säilimise huvides välismaal. Näib, et meie europarlamendi saadikuid ja Brüsselis töötavaid ametnikke ei usaldata piisavalt ja esimesel Eestil on ohu juhuks üheotsapiletid juba broneeritud. Kodanikele ei jätku raha ja riigieelarve läheb miinusesse. Ilma maavalitsusteta on lihtsam Exceli tabeleid teha. Pealegi näivad inimesed valitsust segavat. Ei taha näiteks valitsuse pakutud Suur-Võru valda!? Miks küll?

NATO väeosa kujul on valge laev lõpuks kohal. Üleeile maandus Ämaris ka kaks saja miljoni dollari lennukit F-35A Lightning.

Aga meie kindralid ei suutnud külla kutsutud natolasi korralikult vastu võtta ja oma aega teenivad pojad-tütred tuli õue magama panna. Tapal on meie aega teenivate lastega nii tehtud. Kas keegi selle eest ka vastutab?

Nüüdisajal on kombeks ainult demagoogilisi formuleeringuid kasutada. Eesti kaitseväest eristab natolasi kindralite puudumine ja tankide olemasolu. Jah, need on needsamad liitlased, kelle lubatud valget laeva ootasid võpsikus meie metsavendadest vanaisad.

Ilvese taolised lubasid seitse aastakümmet tagasi igasugu häälte raadiostuudiotest, et abi on tulekul. Laev jäi tulemata – tulid kirsades NKVD-lased (nendegi seas oli eestlasi) ja tapsid või saatsid Siberisse kõik, keda nad metsast kätte said.

Neli aastakümmet tagasi pidid Eesti noored mehed minema Afganistani sõdima.

Kolm aastakümmet tagasi küüditati Eesti noori mehi Tšornobõli seitsmenda taseme tuumakatastroofi keskmesse.

Kümme aastat tagasi peksti pronksiööl segi Tallinna südalinn. Tollane kaitseminister Jaak Aaviksoo nimetab pronksiööd küpsuseksamiks.

Möödunud pühapäeval oli veteranipäev, ka jüripäev. Ees on volbriöö, kevadpüha ja Euroopa päev.

Aga magada on nüüd rahulikum ja Trump isegi kiidab meid. Praegu kuluks igal tasandil marjaks ära Karlssoni ütlus: „Rahu, ainult rahu!”

Valitsuse õhinapõhisel eestvõtul saab Eesti 5,8 miljardi euro eest raudteeühenduse Tallinna ja Pärnu vahele. Müüt väidab, et rööpad viivad edasi Euroopasse, kuid palju meil tulevikus sinna rahvaste kalmistule sõitjaid jagub, pole teada. Praegu näib tõmbekeskus olevat Soome.

Kaubaveo jaoks oli Eestil raudseid teid isegi üleliia, nii et osa tuli seisma jätta. Nüüd antakse mõista, et uusi rööpaid mööda saabub helge tulevik. Juba praegu saab esimene Eesti taas maadega äritseda ja hiljem ehk mõni kohalik firma mullatöödel alltöövõttu teha. Näpuharjutus Orava raudteejaamas on CE-le ette näidata.

Kahju muidugi, et saab läbi sanktsioonitsirkus, milles Timmi kapsas on strateegilisem kaup kui transiidina Venemaale vuravad treileritäied uusi Mercedeseid. Viimaste tarvis on piirile isegi roheline koridor tehtud. Kometit ei lõpeta mitte Rail Baltica, vaid Daimler ise, kellel valmib Venemaal peagi koostetehas. Samuti tutvustatakse idanaabrile tehnoloogiat sedavõrd, et need saavad hakata ise juppe valmistama.

Kuna Eesti raudteerööbaste vahe on juba tsaariajast laiem kui Euroopas, tuleb meil oma raha eest soetada uus veerem. Nii et peale Partsu porgandite saame imetleda ka Ratase peete „Made in CE”. Kaubaks on demokraatia, sest muud esialgu midagi vedada pole. Kas seda demokraatiat on viimasele miljonile eestlasele just 5,8 miljardi eest vaja, unustati asjaosalistelt küsida – vaat selline demokraatia … Olud on siin sellised, et isegi Süüria pagulased põgenevad.

Uudised sellest, et Paldiskisse on tulemas suur Tesla elektriautode tehas, pole muud kui raudtee-ehituse pooldajate propaganda, mida võib pidada ka hääbuva IRLi järjekordseks luuluks. Kui uudist täpsemalt uurida, siis meie esiajud mõtlevad alles, kas mitte osaleda konkursil. Rail Baltica valmistab tulevastele arheoloogidele jubedat peavalu, sest selle otstarvet on neil sama raske aimata kui Egiptuse püramiididel.