ARVAMUS

JUHTKIRI Ühiskond surub inimesed raamidesse, kuid on asju, mille puhul see kõik ei olegi nii lihtne. Viimasel ajal räägitakse palju sellest või lausa heidetakse ette, et naised sünnitavad aina hilisemas eas. Arvamuse on kujundanud lähiminevik, mil oli tõesti periood, kus sünnitamine oli jäetud väga noorte naiste ülesandeks. Nüüdseks on trend muutunud, kuid ühiskond ei oska sellega veel toime tulla ega kaasa minna. Praegu on ainult 14 protsenti sünnitajatest nooremad kui 25aastased. Keskmine sünnitaja on 30aastane. Aegu tagasi tauniti näiteks 29aastast sünnitajat ja tembeldati ta avalikult vanaks.

Tõsi on hoopis see, et emadus ei küsi vanust. Emaks saavad ka 13aastased ja 50aastased. Kõikumine käib äärmusest äärmusesse ja ei ole ühiskonna kritiseerida, kas keegi on teinud väga valesti. Emadus on asi, mida raamidesse suruda ei saa. Võib olla ideaalses sünnitamise eas naisi, kes ei pruugi olla pooltki nii head emad, kui ühiskonnas kas liiga vanaks või liiga nooreks emaks sildistatud naised.

2018. aasta 1. jaanuari seisuga olid 77 protsenti Eestis elavatest naistest emad, mis on kolmandik kogurahvastikust. Seega 77 protsenti naistest saavad homme tähistada emadepäeva selle kõige otsesemas tähenduses. Sekka loomulikult kasuemad ja vanaemad. Keskmine ema on 56 aastat vana. Kõigist emadest on vaid üks protsent nooremad kui 25aastased ning rohkem kui 60 protsenti emadest on 49aastased ja vanemad. Protsentidesse ja numbritesse ülearu süvenemata mahuvad kõik emad tegelikult raamidesse.

Ühiskonna suhtumine tekitab ebamugavust ja ebakindlust nii emades kui ka lastes. Eriti emadepäeva eel tasub mõelda sellele, kas on ilmtingimata tarvis arvustada. Lapsed, kes käivad esimest aastat kooliteed, peavad sageli tundma hukkamõistu ja puurivaid silmapaare, kui nende esimesele emadepäeva kontserdile tulev ema on ühiskonna jaoks kas liiga noor või liiga vana. Lapse jaoks on ema erakordne ühiskonna raamidest ja vanusest hoolimata.

JUHTKIRI Laupäeval kogunes 44 000 inimest vabatahtlikult teiste rämpsu kokku korjama. Keegi osalejatest ilmselgelt ei nurisenud ja kohale tuldi täiesti omast tahtest. Kokku korraldati 2051 talgut erinevates paikades. Kui vaadata enda ümber, siis näeb igal pool prügi, mis on laiali loobitud tänavatele või viidud salaja metsa alla. Tekib küsimus: miks ei võiks jätta seda prahti loopimata ning säästa ennast ja teisi talgupäevadest? Tundub, et õlg õla kõrval koristamine on nauditav tegevus. Loodust ja linna reostada üksi justkui kõlbaks, kuid koristamiseks on eestlasel tarvis kambavaimu.

Kuna talgutel osalejaid on niivõrd palju, siis tekib küsimus, kas mitte ka osad prügiviskajad ise end talgutele kirja ei pane, et üheskoos koristada. Selleks võib tõuke anda vajadus meeskonnatöö järele või lõpuks õlale koputav süütunne. Vähe sellest, et igal aastal korraldatakse ühine talgupäev. Uus trend on prügi-jooksmine või prügi-jalutamine. Väga ühiskonnasõbralik ja Instagrami postituse vääriline on väljuda kodust tervisejooksule või niisama jalutama koos tühja prügikotiga. Kõik risu, mis teele ette jääb, korjatakse kokku ning viiakse õigesse kohta. Peale tervisejooksu saab ka hea enesetunde, et midagi on ühiskonna heaoluks ära tehtud. Iseasi on muidugi see, kuidas meie prügirohketel tänavatel jooksmine või jalutamine välja tuleb, kui iga mõne meetri järel on tarvis peatuda, et rämps üles korjata ning kotti toppida. Optimistid muidugi arvavad, et ongi tervitatav vahelduseks liikumisele mõned jõukükid teha, mis kindlasti ei mõju ka kehvasti vormile, eriti vahetult enne suvekuid.

Kui võõra rämpsu korjamine nii popiks tehakse, siis võib varsti juhtuda, et need, kes enda tagant koristada ei viitsi, loobivad prahti veel julgemalt laiali. Ise saavad nad seejuures veel end kasulikuna tunda, et on muutnud kellegi tervisejooksu efektiivsemaks või sisustanud rahvamasside talgulaupäeva. Õnneks on koristajad ise liigses eufoorias planeedi päästmise tundest ja nad ei pane tähelegi, et tegelikult on nad rumalad teiste järel kraamijad.