Kõlab uskumatult, kuid nii on. Surma ei mõista kohus, vaid tööturuameti nõunik, kellelele andsid selleks õiguse IRLi juhitav sotsiaalministeerium ja kelle palkas tööle Meelis Paavel. Tööreformi käigus tekitati olukord, kus mittenõusolek pabereid uuriva ametnikuga lõpeb tööd mitte teha suutvale puudega inimesele piinarikka nälja- ja külmasurmaga.

Tegelikult on ükskõik, tõstab sandi pabereid tulbast tulpa sotsiaalameti või tööturuameti kunagi nõuka ajal rakendusliku kõrghariduse saanud ja hiljem oma erialatöölt koondatud lasteaednik või veterinaariks kõrgharitud ÜKT-tegija. Kompetents on sama. Aeg oleks lõpetada noogutamine alati süüdi olevate liiglahkete perearstide ja libainvaliidide poole.

Kriitika puhul nõutakse alati ka väljapääsu äranäitamist. Aga palun, need sandid, kes pole tööturuametis lapi targa kombel iga sandi töövõimet hindava tindijüri otsusega nõus, tuleks suunata Vao tüüpi turvakodusse. Seal selgitaks siis riik, kui palju maksab tegelikult ühe puudega inimese hooldamine-ravimine. See peaks olema ka oluline abiraha määramisel. Riigi maksevõimetuse korral rehabilitatsiooniks võiks sealt korraldada liigsete abivajajate väärika saatmise Peetruse juurde. Mis sellest, et nad on ka kellegi isad-emad.

Ah et santide varasem tööpanus on erinev? Tühja neist makstud tööjõumaksudest ja töötuskindlustusest, need tüübid orjasid ju enamuses meie kapitaliste … Muide, korralik puudetoetus muudaks olematuks ka miinimumpalga küsimuse. Makse maksid ju kõik ning lõpuks kaoks ka eripensionide piinlik teema.

Küsimus aga esialgu jääb: kas euro-Eestis on taas surmanuhtlus ja kas see viiakse täide eriti piinarikkal moel? Ja see on kohtuväline ning seda ei otsusta isegi mitte troika? Meeldetuletuseks – Suur-Saksamaal oli juba üks suur humanist. Enne kui mustlaste, juutide ja venelaste kallale asus, pakkus ta lahkelt riigi poolt peavarju ja matuseid Saksa oma santidele … Paraku lõpetas ta kõigest tosina aastaga …

Heal asjal mitu nime ja tähendust. Jeesus Kristus tõusis surnuist üles. Tänavu langeb aga suur reede kokku künnipäevaga.

Pikki sajandeid eelnes lihavõttele karnevalide periood, paast ja vaikne nädal. Kõige levinum lihavõttega seotud tava Euroopa maades ja ka Eestis on munade värvimine, kinkimine ja söömine. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses on meil noormehed käinud külapidi mune korjamas, samuti ristilapsed ristivanematelt neid saamas. Muutus toimus täisealiseks saamise, varem ka leeris käimise järel, sest sellest ajast alates pidid hoopis ristilapsed ristivanematele mune kinkima.

Lõuna-Eestis algas lihavõttest kiikumisaeg. Kiikumisel oli varem maagiline tähendus ning seetõttu ka kindel algus ja lõpp. Kuna algus sattus olulisele kriitilisele päevale, siis tähendas see ühtaegu tervise, elujõu ja õnne loomist endale ja karjale. Kiige püstitamine oli noormeeste ülesanne, 19. sajandil toodi selle tasuks kiigeseppadele kindaid ja võid, kindlasti aga ka mune. Kiikumine oli erakordselt oluline noorte lõbustus, mille juurde kuulusid laulmine, mängud, jõukatsumine, tantsud.

Laialt levinud uskumuse kohaselt on see päev, mil päike varahommikul tõustes taevas tantsib. Seda on mindud välja vaatama, mõnikord tõustud mäe otsa või ronitud pööningule. Kes päikese kiikumist ei vaata, selle saab näiteks Inglismaal levinud uskumuse järgi kurat oma võimusesse. Päikesel on otsitud ja nähtud mitmesuguseid endelise tähendusega kujundeid. Inglismaal on nähtud lammast või ka lippu.

Teise laialt tuntud uskumuse järgi muutuvat lihavõtte ajal vesi minutiks magusaks, otsekui oleks sinna suhkrut pandud. Mõnel pool viskavatki lapsed suhkrut näiteks kaevu või allikasse.
Homme on künnipäev. Sel nädalal võis igal pool põldudel näha mehi, traktoreid ja kajakaid. 38. kevadet põllul olev talunik Matti Kõivik ütles, et kui ilmataat lubab, siis on ta kohe külvikuga põllul.

Rõõmsaid kevadpühi!