JUHTKIRI Tervisekeskuste reformile on lähikümnendil kavas kulutada miljard eurot. Ehitatavas või renoveeritud tervisekeskuses peab olema vähemalt kolm perearsti ja nende nimistus peab olema vähemalt 4500 inimest. Haldusreformi jaoks on püha number 5000. Eestist on saanud numbrite Eesti. Kas nende numbrite taga ka inimest nähakse, on tõsine küsimus.

Juba on lendu lastud võrdlus, et uued perearstikeskused meenutavad omaaegseid ambulatooriume*. Haldusreformi käigus tekkivad suurvallad peaksid ise arstiabi oma valla tõmbekeskuses korraldama. Muidu tuleks patsient näiteks Võru tervisekeskusesse transportida.

Võrumaal peaksid kõik kohad olema praegu perearstidega komplekteeritud. Üle riigi on aga tarvis täita 24–25 perearsti kohta. Ja neid tuleb järjest juurde, sest enamasti on tegu üle keskea arstidega, kes ootavad pensionile minekut.

Võrut iseloomustab Eesti Ema sündroom, kus perearstikeskusele ei ole leitud kohta. Sama lugu oli Eesti Ema kujuga, mille makett rändas mööda linna ringi ja lõpuks maandus Rõuges, kus kohe leiti koht ja heakorrastati plats, kus Eesti Ema praegu seisab ja kus palju pilte tehakse.

Nüüd on Võru tervisekeskusega sama probleem. Hea mäluga võrulased meenutavad, et esialgu räägiti tervise- ja veekeskuse ehitusest KaguKeskuse laiendusega. Siis tuli jutuks tervisekeskuse rajamine Luha tänavale Maksimarketi lähistele. Siis otsustati, et tervisekeskuse ideaalne koht oleks Jüri-Petseri nurgal endise Vene kooli maa-alal. Sellele tõmbas kriipsu peale muinsuskaitse. Nüüd on uueks asukohaks bussijaama ja Koreli oja vaheline ala, kuhu omal ajal taheti teha taluturgu ja kortermaja.

Lausa kurjast on sõda, millesse kistud erakorralise meditsiini osakond (EMO), kiirabi ja perearstid. Ikka raha pärast. Haigekassas on vist rahulikum, kui käib sõda, siis ei jää aega argumenteerimiseks.

Tänases lehes ütleb staažikas perearst Agi Märdin, et tervisekeskusi oleks olnud tarvis paarkümmend aastat tagasi. Eile näiteks lõppes Agi Märdini vastuvõtt kell 13, kuid veel kell 13.40 saabus ukse taha valutava käega neiu. Kedagi ei saadetud tagasi, nagu kergel käel väidab kiirabi.

*Ambulatoorium – väiksem polikliinikutaoline raviasutus, mis annab arstiabi nii kodunt käivaile haigeile kui ka koduseile haigeile.

See ei olnudki nii väga-väga vanasti, kui kirikus käidi hobusega, palgid veeti metsast koju hobusega ehk siis kõike tehti hobusega. Alati tuli arvestada, milline on hobusetee. Kevadel ja sügisel pidi talumehe pea olema nagu arvuti, et ette näha, millise koorma võis vankrile laduda, sest koduteel oli üks pehme koht, kust kitsas vankriratas võis läbi vajuda ja hobust ei tohtinud liialt pingutama sundida.

Talvel oli reetee, mis ei pruukinud kattuda suvise vankriteega. Reetee sai teha üle madalamate kohtade ja soode, mis talvel kinni külmusid, seeläbi oli kirikutee otsem ja lühem. See on uskumatu, et muu töö kõrval suudeti sel ajal hoida korras ja kinni kasvamata mitu teed.

Nüüdisajal ei suudeta Tallinna-Tartu maanteed neljarajaliseks ehitada, et pimedal märjal ajal roolisolijad ei väsiks, vastusõitjad ei pimestaks, möödasõidud oleksid ohutud … Maanteeamet peaks mõtlema teede äärde peatumiskohtade rajamisele, et telefonikõne korral saaks turvaliselt peatuda.

Viimastel nädalatel on teemaks autodesse paigutatavad mustad kastid, unistatakse ja unistatakse. Rekamehed muigavad ja läbivad kuus kümmekond tuhat kilomeetrit iga ilmaga ning ei kujuta ette, kuidas saaks läbi ilma turvalisust tagava raadiosideta, ilma „lällariteta”.

Kindlasti tuleks keelustada navigatsiooniseadmed. Liigelda võõras linnas naviseadet jälgides – kas saab veel midagi ohtlikumat olla? Raadio tuleks ka autost kaotada. Sellepärast ongi hea, et meil ei ole autotehast. Eestlane püüdis juba omal ajal Moskva otsuseid Saksa täpsusega ellu viia. Suhkrutrahvi ajad ja kahe kraanikausi nõudmised on minevik kui valesti tõlgitu.

Miks me ei räägi sellest, kuidas tullakse toime nendes riikides, kus kiirusepiiranguid ei olegi!? Seal läbib auto mobiilile pilku heites ühe jalgpalliväljaku pikkuse asemel mitu-mitu väljakupikkust.

Miks me ei püüa maanteid euroopalikuks ehitada? Miks on 2,7 meetri asemel maanteeameti Tartu teenindusbüroo Võru esinduse parklas parkimiskoha laiuseks 2,6 meetrit? Miks üldse on parkimiskoha laius ainult soovituslik!?

Kõik see tundub olevat tähelepanu äratõmbamine raudteelt ja tunnelilt.