ARVAMUS

Uuelt aastalt oodatakse alati paremat, kui eelmine oli. Eks lõputult paremaks minna ei saa, kuid lootma ju peab. Teinekord tasuks tänulik olla ka vähem hea eest ja mitte liiga nõudlikuks muutuda.

Võrumaa Teataja on tänulik iga lugeja ja kaasaelaja eest. Rõõmuga paneme kokku lugemisparemiku. On hea meel, et meid loetakse ja rõõmustame iga vihje ja infokillu eest, mida annate teie ja mida annab argipäev. Kõik uudised on tahtmatult või tahtlikult kellegi loodud ja tänu sellele on, mida lugejani tuua. Eelmisse aastasse jagus 148 lehenumbri jagu häid ja halbu uudiseid, toredat reklaamikoostööd, kuulutusi ja emotsioone. Alati on teretulnud asjakohane ning arukas kriitika, soojad soovitussõnad ja siiras kaasaelamine.

On käes see aeg aastas, kus jõule enam ei ole ja jaanipäeva on veel natuke vara oodata. Eks see ole inimesel loomuses, alati midagi oodata. Sel ajal, kus hommikud juba veidi rohkem valgusega kostitavad, võiks vahelduseks paigal seista ja hetke nautida. Uut ja paremat oodata jõuab hiljemgi. Küll juba üsna pea on taas käes suvi ja saab mõelda, et kaugel need jõulud enam on. Nii ringiratast veeredes kaob aeg käest ja midagi ainiti oodates unustame nautida kättejõudnut. Ajalehte kätte võttes saab õnneks aimu konkreetsest hetkest ja ka tagantjärele olnut meenutada. Mis paberile pole trükitud, kipub kergesti ununema, isegi kui seda ei soovi. Kurvad sündmused võiks kiiremini tuhmuda, kuid head jääda. Ajalehest lugedes on enda valida, mida lugeda mitu korda ja mida lasta unustuse hõlma vajuda. On vähe võimalusi argipäeva juhtumiste oma meele järele valimiseks, lehelugemine on üks neist. Lehekülge vahele jätta tundub siiski võimatu. Inimlik uudishimu on liiga suur ja otsast lõpuni lugemine tundub ainuvõimalik variant.

On taas käes aeg oodata eesseisva aasta sündmusi, mis väärt äratrükkimist, et oleks võimalus kaheteistkümne kuu pärast kokkuvõtteid teha. Head uut kollase sea aastat, täis lustlikke sigadusi ja tõsiseid toimetusi!

Aastaid tagasi oli kõige kõvem tegija see linn, kes lennutas aastavahetusel vastu taevast kõige suurema raha eest ilutulestikku. Ajad ja kombed muutuvad ja nüüd on kõige kõvem tegija linn, kes on suutnud võimalukult kaua aega olla raha vastu taevast laskmata. Isegi kui tekib soov mõistlikkuse piires mõistliku summa eest värvisiluette taevasse saata, siis ei saa seda teha. Sellele kõigele järgneks inimeste tauniv noot. Kirjeldatakse, kuidas koerad ei saa kodus rahulikult magada ja kuidas linnatänavad on niigi auklikud ja milleks seda raha siis tuulde loopida. Alati on nii, et kulutatud summa eest oleks võinud saada midagi muud. Kõike head ei saa ja siinkohal peab valikuid tegema. Kas valikud on õiged, see selgub enamasti hiljem. Võib kihla vedada, et enamik inimesi on katkise prügiämbri asendamise asemel endale hoopis näiteks uue pidurüü ostnud. See seletab, et on aeg argimuredeks ja on aeg pidustusteks. Kuniks keegi otsest kahju ei kannata, peaks ju asi olema hästi. Miks siis ei võiks linn uue aasta tuleku puhul mõistuse piires mõned raketid taevasse lennutada, selle asemel, et ühe augu tänavas kinni lappida? Üks auk ei päästa niikuinii kogu tänavat ja silmailu rakettidena toob nii mõnelegi linnakodanikule helge tunde südamesse. Pidupäev on pidupäev ja argimured võivad ju jääda korraks tagaplaanile.

On arusaadav palve, et koeri ei tohiks tulevärgiga ehmatada. On arusaadav seegi, et ebamõistlikult suuri summasid ei ole mõistlik õhku lennutada. Samas on arusaadav ka see, et iga lõppev aasta on eriline ja iga eesootav niisamuti. Selle auks on lubatud pisikene reeglite väänamine ja ebamõistlikkus. Ärgem siis pangem pahaks ja proovigem olla sallivamad. Kõige üle virisedes ja mõeldes, et mis oleks, kui teeks teisiti, kaob aeg käest ning pidu jääb nautimata. Ärgem siis laskem oma aastavahetust vastu taevast minna ainult seepärast, et on vaja nuriseda.