ARVAMUS

Valimisteni on jäänud … ja pilt poliitmaastikule ei paku silmarõõmu. Erakonna toel riigikokku jõudnud tegelased lahkuvad parteijuhi kohalt ja ka parteist justkui kogemata, unustades end istuma soojale rahvaesindaja toolile. Põhimõtete ja maailmavaate vahetus pole ju seaduserikkumine. Seaduserikkumine on hoopis teise Eesti kõrvalehoidmine üsna tihti korraldatavatest sõjamängudest, kinnitamata turvavöö, mobiiltelefoni kasutamine roolis ja loomulikult iga kiiruseületamine. Samas juhitakse mõnda erakonda justkui kuukulgurit eemalt. Kui Brüsselist, siis on asi seaduslik.

Aeg oleks riigikogu Tootsi peenart harvendada ja seda saaks teha end erakonnast vabastanud tegelaste igasuguse kompensatsioonita koju saates. Seda juhul, kui saadud häälte arv isikumandaadini välja ei vedanud. Et saadikuid ikka paaritu arv jääks, võiks ju Malaisia käperdajat kohelda samamoodi nagu Maalehe tähetarka.

Miskipärast on viimasel ajal meie poliittormilinnud kõik väga Vana Toomase näo ja suure võileivakarbiga. Tuulelipust eristuvad nad ülisuure roojamisvõimega. Jätkub nii poliitkonkurentidele, koalitsioonikaaslastele kui ka vahel endalegi. Paraku pole tegu õige sõnnikuga – see küll määrib, kuid ei väeta.

Karm aeg: vanatüdrukute tšakrate avaja maapaos, poliittšakrate avajat, suhtekorraldajast riigihalduse ministrit ei võetud aplausiga vastu – erakonnad peavad hoolimata raha olemasolust ennustamisega ise hakkama saama. Sellega on nad juba alustanud. Kui valijale midagi öelda pole, siis kommenteeritakse või Eurovisiooni või emadepäeva.

See, et enamik Eesti praeguseid probleeme laheneksid piisava tööhõive ja konkurentsivõimeliste palkadega, pole ühelegi kuukulgurile ega Vanale Toomale aga meele järele. Päral on ju odavad ukrainlased, kelle praegused tööõnnetused ja tulevased pensionid on nende enda mure. Esimene Eesti on pigem valmis sõbrustama sorosliku riigipöörajaga, kui pöörama oma rasvast nõretava pale teise Eesti poole, sest siis kaoks ju vajadus Eesti hüvanguks pingutava ja igikestva hästi tasustatava „mõttetöö” järele. On vaid aja küsimus, millal ettevõtjad ei pea enam vajalikuks palgata valitsemist mängima usalduse kaotanud tuulelippe.

Meile üritatakse tõestada, et hästi makstud siil on näljasest karust heidutavam loom. Kui jätta kõrvale patriotism, siis on kaitstavad määranud korraldajatele nende tegelikku riigitruudust ja ametioskusi arvestamata väga korralikud palgad. Seadust rikkunud ja tagasi astunud riigihalduse minister saab „kompensatsiooniks” rohkem kui töövõimetu poole tosina aasta jooksul kokku. See, et praegune sant oli nende seas, kes Kaitseliidu liikmena ilma tasu küsimata Eesti maakaitsesse panustas, ei tähenda midagi. Tõstatub küsimus: mida siis kaitstakse? Kas ajutist kontrolljoont idanaabriga, olematut piiri Lätiga või taristuministri tühja spinni tasuta ühistranspordiga? Kusjuures, mida kõrgemal, seda korralikuma palga eest. Sõjamängude jaoks suudab Eesti võtta looduskaitseala kõrvalt maha sadu hektareid metsa, taaskäivitada militaristide tarvis raudtee või panna kaupmehed odavamalt müüma … Rahvas ei saa kogu sellest sõjamängust midagi ning peab mõistvalt suhtuma mürasse, liikluskaosesse, autode lauskontrolli ja lõhutud teedesse. Pentsik on teada, et kagu- ja kirde-eestlased on valmis tasuta kaitsma esimese Eesti varandusi, Tallinna üle keskmise palku, oma erametsa kände ning pangalaene.

Tuleb siiski tunnistada – juba hoolitsetakse, et selliseid lihtsameelseid juurde ei sünniks. Usu ja patriotismi on tänapäeva Eestis asendanud raha. Ülalt loetakse meile seda söögi alla, söögi peale ja järjest sagedamini ka söögi asemel. Ehk oleks aeg teha riigikaitse täisaudit, mille käigus loetaks taasiseseisvumise päevast kokku kulutused kaitsele ja Kalevipoegadena kaotatud inimeste arv. Meil määratakse ju neid ministritekski. Kas saldo küündib teise maailmasõja tagajärgedeni (ka Rüütliristid ja NSVLi kangelased)? Ehk oleks laigulistel kaitsjatel esimesest Eestist aeg jagada tõde ka teise Eesti laiguliste kamraadidega või on see suur sõjasaladus? Euroopa hoiab klassikalise militarismi pealt kokku. Eesti seevastu harrastab edasi kohustuslikku kahurilihakoolitust, uskudes, et küll liitlased kaitsevad seda liha merelt ja õhust. Teine Eesti aga ei julge veel küsida, mis saab meie mobiliseeritud poegadest ilma katteta õhust ja kaitseta merelt. Peaasi, et neutraalsete riikide pangad pärismaalastele laenu ja liisingut annaksid.