Tallinn naudib turistide käest saadud raha juba pikki aastaid. Sadamasse saadetakse bussid, mis viivad põhjanaabrid otsejoones kaubanduskeskustesse. Tragidest põhjanaabritest tunnevad rõõmu kaubanduskeskused, hotellid, Tallink, hambaarstid, autoteenindused, juuksurid, apteekrid jne. Põhjapiirikaubandus on OK.

Idapiirikaubandus ei ole OK. Sealt tohib tuua ainult mõne paki sigarette ja natuke alkoholi ning paar korda kuus võib käia bensiini järel.

Lõunapiirikaubandus on uus, 2016. aastal tekkinud sõna, mis sündis seoses riigi alkoholiaktsiisi poliitikaga. Lõunapiirikaubandus ei ole Toompealt vaadatuna OK.

Teiste Euroopa riikide kogemused näitavad, et piirikaubandus ei jää ühe tooteartikli keskseks, vaid nutikad ettevõtjad asuvad tarbijate liikumise järgi pakkuma ka teisi neid huvitavaid kaupu. Kui suuri kütusekoguseid tangivad Lätis kütuseaktsiisi vahe tõttu eelkõige veoteenuse ettevõtted, siis alkoholi järele Lätti sõitnud eraisikutest 60 protsenti ostis sealt 2016. aastal ka kaasnevaid kaupu. Lisaaktsiisitõusud ning mitmete uute alkoholipoodide piirile rajamine vaid süvendab piirikaubandust, mis on Eesti toidupoodidele olulise kui mitte ellujäämiseks vajaliku müügitulu kadu.

Veel on praegu õhus võimalikud nõuded toidupoodides alkoholiosakondade vaheseintega eraldamiseks ja sigarettide leti alla peitmiseks, mille koguinvesteeringud ületavad hinnanguliselt 20 miljonit eurot. Kõik see koormab kõiki kauplusi, eriti teravalt aga maapoode.

Nüüd ongi vaekausil, kas lõunapiiri lähistel tegutsevad poed on riigi seisukohalt OK. Tundub, et ei ole oluline!?

Et Soome majandusolukord paraneb, siis on see hea uudis Tallinna jaekaubandusele, sest tulemas on veelgi rohkem soomlasi. On teada, et soomlaste keskmised kulutused Eesti-reisile ulatuvad üle 350 euro inimese kohta ning jagunevad suuresti majutuse, teenuste ja ostlemise vahel.

Meie maapoodides on ühe ostu hinnaks sageli ainult kolm eurot. Kuidas edasi elada riigi sajanda sünnipäevani? Mida on maainimesel riigile suure juubeli puhul kinkida?

Nursi pood on müügis!

Aastavahetus on alati üks sigri-migri aeg. Jõulukinkide ostmise tippajal tegi riigikohus otsuse, et haldusreform on põhiseadusega kookõlas. Sellest hoolimata ei meeldi omavalitsusjuhtidele sundliitmine ja võib tulla uusi kohtusse minekuid.

Võru-Tartu tee peale jääb Kambja vald, kus on kolm kooli, kaks lasteaeda, kolm seltsikeskust, kaks staadioni, kaks spordihoonet, apteek, tervise- ja perearstikeskus, Lõuna-Eesti suurim kirik, uus Konsum ja ehituspood, traktorite müügisalong jne.

„Meil on kindel mõte jääda sõltumatuks, iseseisvaks. Meil elab ühes alevikus ja kolmekümnes külas 2626 (1.1.2016) inimest, ja seda mõtet ei muutnud ka riigikohtu otsus,” ütleb igal pool julgelt välja Kambja vallavanem Ivar Tedremaa. Ta ei jäta märkimata, et kui läheb ikkagi sundliitmiseks, siis tuleb taas mõelda kohtuteele.

Võrumaal on haldusreformi tuultepöörises umbes tuhande elanikuga Meremäe vald. Tegelikult on pöörises terve Setumaa, isegi ärimeeste miljonieurone panus ei tekitanud sünergiat. Sundliidetavaks on üllatuslikult ka ligemale paari tuhande elanikuga Vastseliina vald ja seitsmesaja elanikuga Orava vald.

Eile toimus Põlvas kinniste uste taga nii-öelda demokraatlik arutelu, kus päevakorras Setomaa valla sundkorras moodustamine. Selleks sundliidetakse alla tuhande elanikuga Mikitamäe, üle tuhande elanikuga Värska vald ning Misso valla Luhamaa nulk (umbes 16 küla, 150 elanikku).

Vastseliina ja Orava vald sundliidetakse Võhandu (Võru, Lasva, Sõmerpalu) vallaga.

Hiljemalt 15. veebruariks (valimisteni jääb kaheksa kuud), teeb valitsus nendele omavalitsustele ühinemisettepaneku. Omavalitsused saavad kuni 15. maini (valimisteni viis kuud) esitada valitsuse ettepaneku kohta oma seisukoha. Seejärel teeb valitsus lõpliku otsuse (valimisteni natuke üle saja päeva).