EESTI ELU

181 400 vigastuse kohta on aastas 5000 õnnetusjuhtumikindlustuse juhtumit

Eesti Kindlustusseltside Liidu (EKsL) hinnangul on aastas ligi 5000 õnnetusjuhtumikindlustuse juhtumit. Samas Tervise Arengu Instituudi andmetel vajasid Eesti elanikud tunamullu ravi 181 400 vigastuse järel.

„Õnnetusjuhtumikindlustuse kaitse on ligi 60 000 inimesel ehk neljal protsendil inimestest, aga vigastuse tõttu vajab aastas ravi ligi 12 protsenti Eesti elanikest. Inimesed saaksid ennast ja oma pere õnnetuste tagajärgede eest kindlustada ja end paremini kaitsta, kui nad on seda siiani teadvustanud,“ ütles kindlustusseltside liidu juht Mart Jesse.

Õnnetusjuhtumikindlustus aitab katta inimese väljaminekuid õnnetuse korral, kui ta saab vigastada, jääb töövõimetuks või saab püsiva puude. Tavapärased juhtumid on traumad nagu venitused, põrutused, luumurrud ja põletused, aga ka näiteks koerahammustused.

Tervise Arengu Instituudi uuringu „Vigastused Eestis 2016“ andmeil olid enamik vigastusi õnnetused, vaid neljal protsendil juhtudest oli tegemist tahtlikult tekitatud vigastusega. Ligi pooled vigastustest saadi kukkudes (43%), näiteks kukuti treppidel või jää ja lume tõttu. Kolmandikul juhtudel lõid inimesed end ära või vigastasid esemega, näiteks klaasi, terariista või tööriistaga. Neli protsenti juhtudest olid sõidukiõnnetused, millest pooltel kordadel sai viga jalgrattur. Kuuel protsendil saadi viga looma- või putukahammustuse või teise inimese tõttu.

„Ka Seesami praktikas on ligi poolte vigastuste põhjuseks kukkumine. Kevadised koristustööd on peagi ukse ees ja paljud majaomanikud hakkavad aias kasvavaid puid lõikama, mille käigus on kukkumise ja tõsiste vigastuste saamise oht väga suur,“ ütles Seesam Kindlustuse õnnetusjuhtumikindlustuse tootejuht Dagmar Gilden. „Lisaks aia- ja kodutöödele juhtub palju õnnetusi ka erinevate spordialadega tegelemisel nagu jalgrattasõit ja pallimängud. Samuti juhtub väga tõsiseid õnnetusi mootorratturitega igapäevases liikluses. Neid ei ole küll palju, kuid kui õnnetus juhtub, siis on vigastused tõsised,“ lisas Gilden.

Tervise Arengu Instituudi 2016. aasta vigastuste uuringust selgus, et pooled vigastused olid marrastused, verevalumid ja lahtised haavad. Viiendik vigastusi olid luumurrud. 15 protsenti vigastusi olid nihestused ja venitused. Lisaks olid vigastuste põhjuseks võõrkeha sattumine silma või naha alla, põletused, silmavigastused ja peapõrutused. Mürgitustest vajasid ravi mürgise putuka hammustused ja alkoholimürgistus.

Ligi pooled vigastustest saadi kodus. 13 protsenti õnnetusi juhtus koolis või spordiväljakul, 10 protsenti tänaval või teel, märksa vähem aga kaubanduses, tööstuses ning hoolde- ja lastekodudes. Salva Kindlustuse õnnetusjuhtumikindlustuse tootejuhi Evelin Loitmaa sõnul makstakse õnnetusjuhtumikindlustuse hüvitist kehavigastuste-traumade korral nagu luumurrud, haavad, põrutused, nikastused, põletused. „Kui inimene saab raskelt vigastada, siis tal võivad tekkida täiendavad rahalised väljaminekud, ta ei saa töötada ja ühtlasi pere sissetulek väheneb. Õnnetusjuhtumikindlustuse eesmärk ongi pakkuda perele rahalist tuge vigastuse toimumise järgselt,“ ütles Loitmaa. EKsL on kõiki Eestis tegutsevaid kindlustusandjaid ühendav erialaliit, mis arendab kindlustust ja kahjuennetust ning analüüsib ja avaldab kindlustusstatistikat. EKsL korraldab kindlustusvaidluste lahendamist kindlustuse lepitusorgani kaudu. Lisainfo õnnetusjuhtumikindlustuse kohta https://kindlustame.ee.

Leelokoor Siidisõsara osales New Yorgis Eesti Kultuuripäevadel

Seto leelokoor Siidisõsara New Yorgis Eesti majas 29.03.2018. Foto Vivika Tapp

New Yorgis sai leelokoor Siidisõsarõ uhket laulu kuulda Eesti Kultuuripäevade avatseremoonial 29. märtsil.

Avatseremoonia toimus New Yorgi Eesti Majas, kohaliku aja järgi kell 18.30

Siidisõsarõ vedosnik Ilme Haavalo: “Oi, sjoo, ommõ nii suur märk mi seto koorilõ ja meele setodõlõ. Veiga suur tunnus! Timahava ommõ veiga märgulinõ aastjak, Eesti 100, Seto kuningriik 25. Annami hindäst kõgõ parempat, Setomaalõ häppü joht õi tii.

Ilmel on kohe ka laulusõnad varnast võtta:
Papõr tulli paja-pääle, kutsõh tulli kavvõndõsta.
Sõita siiä New Yorki, eesti kultuuripäivilõ,
Uma seto leeloga mi tulli, hõpõhelme helinäl, kaalarahho kahinal
Eesti riigil juubõlita, sada aastjat saanõssõ,
Setodõl ka tähtsä päivä, Seto kuningriigil juubõlita
veeränd-sada saanõssõ
Kargust lüü Maarjamaal
Tandsu lüü New Yorgih
Leelo ommõ õks meil UNESCO-h
Pksuh suurõh raamatuh

Lugeja avameelne kiri: Lugupeetud Jevgeni Ossinovski! Teie mind ei mäleta ja ega peagi

FOTO Grethe Rõõm

Lugupeetud Jevgeni Ossinovski! Teie mind ei mäleta ja ega peagi. Mina seevastu mäletan hästi, sest kohtusime minu jaoks olulisel päeval ja erilises kohas - Põlva Haiglas. See juhtus läinud aasta septembrikuus, päev pärast minu kolmanda lapse sündi. Iti oli täpselt päeva vanune, kui oma visiidi ajal ka meie palatist läbi põikasite ja õnne soovisite. Olime tõesti õnnelikud ja oleme siiani. Olgugi, et elame Tartu Ülikooli Kliinikumist napi 5 minuti autosõidu kaugusel oli Iti meie peres juba kolmas laps, kes Põlvas ilmavalgust nägi. Sünnitada Põlvas oli teadlik valik ja mul on kolmekordselt hea meel, et mul oli võimalus neid valikuid teha.

Jah, suurhaiglates on kahtlemata palju ägedam tehnika, lademetes erinevaid valutustamismedikamente ja ehk ka värskemad palatid-sünnitustoad, aga minu jaoks on sünnitus eeskätt loomulik protsess, kus haigla roll on naist toetada, väestada, naise jaoks olemas olla ja lasta lapsel turvaliselt sündida nii väikese sekkumisega kui võimalik. Kõik see on Põlvas olemas. Lisaks on Põlvas piisavalt aega iga perega personaalselt tegeleda, aega naistele otsa vaadata ja naeratada, aega lasta sünnitada ja sündida just sellises tempos nagu see emale ja lapsele sobib, aega pärast palatisse tulla ja vastata kõigile küsimustele, mis värskeil vanemail tekivad. Personali pühendumist sünnitajale ei kompenseeri mitte ükski imemasin. Mitte ükski.

Täna on laualt läbi käinud juba miljon põhjendust, miks on ikkagi vaja Põlva haigla sünnitusosakond sulgeda. No et sünnitajaid jääb aina vähemaks (jättes targu mainimata, et 2017. aastal sündis Põlvas tegelikult rohkem lapsi kui aasta varem). Rahaliselt ei olevat mittetasuv (ma võin tuua tuhat näidet asjadest, mis ühestki otsast pole tasuvad, aga mida me ikkagi teeme, sest see on riigi kohus ja riik on inimeste jaoks, mitte vastupidi ). Siis arvasid mõned, et ehk ei ole Põlva Haigla personal madalat sünnituste hulka ja sellest tulenevat vähest praktikat arvestades piisavalt „tasemel“ – seegi argument kukkus kolinal laua alla, sest mitmed sealsed töötajad võtavad sünnitusi vastu ka Tartus ja vaevalt nad oma oskused Põlvasse sõites linnapiirile maha jätavad. Teised leidsid samal ajal jällegi, et Põlva Haigla sünnitusosakonna töötajad ei ole mitte ala- vaid ülekoormatud ja hoopis see on põhjus, miks uksed kinni panna. Võta siis kinni. Ja et põhjuseid ikka uhkemalt oleks, hakkas korraga riburada ilmuma arvamusi selle kohta, kuidas tegelikult ei ole väikehaiglad lihtsalt võimelised pakkuma kvaliteetset teenust ja see on ainult naiste ja laste enda turvalisuse huvides kolida sünnitajad suurhaiglatesse.

Kas sünnitusteenuse kvaliteedi määravad tõesti ainult kosmosetehnika ja haigla läbilaskevõime? Ma ei ole meedik, aga omaenda kolme sünnituskogemuse põhjal leian, et eelkõige vajab sünnitaja kontakti inimesega, kellel on tema jaoks aega. Kui teenuse mõõdupuuks saab ainult sünnitajate arv, siis ei saa kvaliteet ju lõpmatuseni tõusta: ka suurhaiglad pole kummist. Ükski sünnitaja ei tohiks haiglast lahkuda mälestusega, kuidas ta sünnitustoas tundide kaupa vabanevat palatit ootas või kuidas sünnituse ajal närviliselt ukse vahelt piilumas käidi, et kaua veel läheb. Mälestusega, kuidas ärev isa mööda koridori ämmakat taga otsib või kuidas ei jõutagi oma korda ära oodata ja beebi tuleb ilmale enne sünnitustuppa jõudmist. Täna on perekoolid ja beebigrupid neid lugusid täis, minge ja lugege.

Jah, statistika näitab, et Valga ja Põlva sünnitajad kokku annaksid Tartule keskmiselt pisut enam kui ühe lisasünnitaja päevas. Aga teate mis? Ka sünnitustel on oma kõrg- ja madalhooajad ja üldiselt on sünnitajal statistikast poogen, mis tähendab, et statistilise ühe asemel võib sisse sadada ka näiteks 9 sünnitajat. Kas nende jaoks on täna suurhaiglas füüsiliselt ruumi? Kas nende jaoks jätkub personali? Mida teha libavaludega või pisut liiga vara 100km kauguselt saabunud sünnitajatega? Kas ma ikka jõuan haiglasse? Kas kohekohe isaks saav värisevate kätega mees roolis ja tagaistmel käputav naine on parim kombo, mida liiklusesse lasta? Kuidas saab hubane väikehaigla sellest suurem risk olla? Küsimusi on rohkem kui vastuseid.

Ma soovin, et naistele jääks õigus valida ning valikute seas säiliks ka võimalus sünnitada kodulähedases väikehaiglas. Ma soovin, et tulevasi emasid ei hirmutataks väidetega, et väikehaiglat valides riskeerib sünnitaja nii enda kui beebi eluga. Ma soovin, et naised usuksid iseendasse ja oma võimetesse ega lükkaks kogu vastutust uue sünni eest vaid masinatele ja haigla personalile. Ma soovin, et iga sünnitus oleks eelkõige positiivne emotsionaalne kogemus, mida ei jääks meenutama ukse taga looklev järjekord ja aja- või ruumikitsikus.

Põlva Haigla sünnitusosakond on aastakümneid olnud täiesti omaette fenomen – sinna sõidetakse sünnitama mitte ainult Põlva- ja naabermaakondadest, vaid ka mujalt Eestis ning piiri tagantki. Just Põlvas hakati esimesena vette sünnitama ning meeste lubamisega sünnitustuppa sai meditsiinilisest protseduurist perekondlik sündmus. Tõeline Sünni Ime. Ärge võtke tulevastelt emadelt võimalust sellest imest osa saada!

Pildil meie pere Põlva Haigla “toodang” väljalaskeaastatega 2008, 2013 ja 2017. Klõpsu tegi Grethe Rõõm


 


 

LOE VEEL


 

VIIMATI LISATUD


 


 


 

  

 

20 PÄEVA ENIMLOETUD