KAITSET OTSIMAS • Möödunud nädalal rahvusvahelise tagaotsimisskandaali keskmes olnud Eesti naine Anne Diers (46), kes koos kümneaastase tütre Lindaga põgenes septembri algul Saksamaalt Eestisse, võeti läinud reede pärastlõunal Võru bussijaamas kinni, lahutati tütrest ja ootab nüüd oma saatust Võrus Nöörimaa tugikodus.

„Inimesed on siin väga sõbralikud,” kirjeldab Anne, neiupõlvenimega Aliste, oma elu tugikodus, „aitavad söögi ja seebiga.” Ta lisab, et Võru linn andis toidupaki ja hügieenitarbeid. Anne vend Peeter peaks tulema täna ja teda rahaga aitama, et saaks kõrvalmajas politseis ära maksta ID-kaardi riigilõivu.

Anne räägib, et pärast kinnivõtmist lahutati ta kohe tütrest ja edasi ei tea ta tütre saatusest midagi. Suhelda ega kohtuda tal oma tütrega ei lubatud. Kuuldavasti on tütar veel Eestis, aga tahetakse Saksamaale välja anda. Eesti politsei tütre ega Anne kohta lähemat infot ei jaga.

Anne, nii nagu ka tütar Linda, on Eesti kodanik. Anne on üles kasvanud Otepää ligidal Paluperas ja seal koolis käinud, hiljem omandanud Tartu kunstikoolis kunstiõpetaja elukutse.Annel on esimesest abielust Saksamaal täiskasvanud tütar Diana (22) ja poeg Antonio (21). Kõik lapsed on Eestis käinud, lastega on tegelenud Anne ema. Nüüd plaanib Eestisse kolida ka poeg, kes tegutseb masseerijana. Meditsiiniõe elukutsega tütrel on armastus Saksamaal ja tema esialgu lahkuda ei soovi.

Anne lahkus Eestist 1980ndate lõpus, kui siin kehtis Nõukogude võim ja Saksamaad olid veel ühendamata. Esialgu elas ta Soesti linnakeses, hiljem Kölnis. Anne toetas Saksamaal olles Eesti vabadusliikumist. Noorema tütre Linda isa on kreeklane Küprose saarelt, temaga elas Anne koos paar aastat, aga kultuuride erinevus oli suur ning kooselust ei tulnud midagi välja. Lapse isa on nüüd tagasi Küprosel.

Anne ise töötas Saksamaal raske puudega laste tugiisikuna. Tema probleemid algasid paar aastat tagasi, kui tütar läks kooli ja teda hakati koolis taga kiusama. Anne räägib, kuidas laps tuli koju siniste plekkidega ja katki rebitud kleidiga, aga koolist öeldi, et sellest pole midagi. Lõpuks kägistati tüdrukut koolis ümber kaela olnud võtmepaelaga. See oli viimane piisk, mis sundis Annet koolile küsimusi esitama, millele järgnes rünnak lastekaitsest, et Anne ei anna oma lapsele süüa ja pesumasin on katki. Anne räägib, et ta on kogu aeg lastele korralikult süüa andnud, seda kinnitasid vanemad lapsed. Pesumasin oli Annel küll rikkis, aga ta ütles, et tal on kaks kätt otsas ja suudab ka käsitsi pesu pesta. Saksamaal ei peetud seda piisavaks ning maikuus võeti laps kodust ära ja pandi kinnisesse lastekodusse. Seal keelati lapsel emaga eesti keeles suhtlemine.

Pärast lastekodus veedetud kolme kuud põgenes kümneaastane tütar ise lastekodust, abiks oli 11aastane sõbranna. Edasi arenesid sündmused nagu fi lmis: lapsed helistasid emale, ema võttis takso ja tõi lapsed ära. Kuivõrd Saksa politsei algatas kohe otsingud ja korraldas kodus läbiotsimise, ei saanud Anne koju tagasi pöörduda, vaid veetis mitu ööd hotellis ja siis tuttavate juures. Edasi viidi sõbranna tuttavate hoole alla ning Anne koos lapsega tulid tuttavate inimeste abil Võrru. Siin sai Anne veeta koos tütrega kolm-neli päeva, kuni nad otsustasid bussiga õuna-Eestisse järgmiste tuttavate juurde L sõita, aga nad võeti bussijaamas kinni. Pärast seda pole Anne oma last näinud ega temast midagi kuulnud. Esialgu kartis naine, et ta pannakse vangi, aga seda ei juhtunud. Võru politseinikud olid olnud igati viisakad, võtsid lapsel ümbert kinni, kui ta ema käte vahelt ära võeti.

Ligi 2500kilomeetrise teekonna võttis Anne koos lapsega ette selleks, et Eestis selle riigi kodanikuna kaitset saada. Nüüd on Annel plaan Eestisse jääda ning ta loodab, et Eesti riik ei anna tütart Saksamaale välja. Ta tahab taotleda Eestis last enda juurde, aga ta ei tea, kas see tal õnnestub, sest Saksa riik peab kõiki Saksamaal sündinud lapsi enda omaks ja Eesti ei taha ühe lapse pärast Saksamaaga tülli minna.{fcomment}