Möödunud nädala keskel sai Vabariigi Valitsus ja kõik Riigikogu fraktsioonid märgukirja Eesti Linnade Liidult ja MTÜ Koduõigus esindajailt. Selles kirjas meenutatakse omandireformi aluste seaduse (ORAS) esialgse variandi vastuvõtmise 21. aastapäeva ja selle seaduse põhjustatud ränka ülekohut, mille omaks said reformi käigus kodu kaotanud sundüürnikud.

„Toonase majandusministri Jaak Leimanni poolt Riigikogus 17. septembril 1997 peetud kõnes esitatud hinnangu põhjal langes diskrimineerimise ohvriks umbes 100 000 inimest, kes ei saanud kasutada oma EVPsid korteri väljaostmiseks üldistel võrdsetel alustel,” öeldakse avalduses.
Need inimesed ja nende perekonnad elasid kunagistes eramajades, mis omandireformi järgi kuulusid tagastamisele endistele omanikele või nende järglastele. Kui enamik Eesti elanikke, kes elasid nõukogude ajal suurtes kortermajades, said oma kodu erastamise väärtpaberite (EVPd) eest erastada, siis niinimetatud endiste omanike majades elanud jäeti reformi käigus sellest õigusest ilma. See seadusepügal tekitab praeguseni, mil 13. juunil 1991. aastal Riigikogus heaks kiidetud reformi algusest möödub juba 21 aastat, suurt rahulolematust niinimetatud sundüürnike seas.

Millest selline ülekohus? Võib liialdamata öelda, et ülekohus sai alguse suurest ahnusest, mis kannustas kõiki, kel mingi varandus tagasi saada oli, täiendama omandireformi aluste seadust vastavalt konkreetsete isikute soovidele. ORASele tehti üle 30 paranduse, mis kõik laiendasid niinimetatud endiste omanike ringi sedavõrd, et tagastamisele läks viimane kui kuurilobudik ja, nagu ajakirjandus irvitas, tagastati vara isegi lehma lellepojale … Seaduse rakendamisel jõuti absurdini ja nii tagastati maju isegi surnutele.

Samas „unustas” seadus absoluutselt tagastatavates majades elanud üürnike perekondade huvid. Unustati, et kõik nad olid saanud elamispinna täiesti ametlikult ja nõukogude ajal kehtinud üürilepingutele. Unustati, et riigi raha tuleb kokku hoida. Nii hakati üürnikke sõna otseses mõttes tänavale tõstma. 1990. aastail oli Tallinnas, kus tagastamine eriti laiaks läks, üsna tavaline pilt suure maja hoovil nuttev perekond oma lageda taeva alla tõstetud mööblihunniku otsas istumas.
Selle loo autor kaotas Nõmmel tervenisti kaks kodu korraga. Oma ema isa oma, kus perekond oli elanud 1946. aastast peale ja omaenda uue kodu. Mõlemast tuli lihtsalt välja kolida ja endale isikliku raha eest uus elamine muretseda.

Erinevalt Poola, Läti või Leedu omandireformidest Mart Laari valitsus kodu kaotanud sundüürnikke ei aidanud. Kui näiteks Saksa DVs anti kõigile endiste omanike majadest välja tõstetud üürnikele riigilt vääriline rahasumma uue elamise ostmiseks, siis Eestis seda ei tehtud. Omandireformi ülekohus jäeti täielikult üürnike õlgadele.

Nüüd nõuavad sundüürnikud Andrus Ansipi valitsuselt tekitatud ülekohtu rahalist kompenseerimist. „Heastamaks riigi poolt omandireformiga põhjustatud ülekohut, on vajalik, et need Eesti elanikud, kes jäid ilma oma kasutatava eluruumi üldistel võrdsetel alustel erastamise võimalusest, saaksid neile tekitatud otsese materiaalse kahju eest kompensatsiooni, lähtudes nende kasutuses olnud eluruumi turuhinnast, ja et neile hüvitatakse ka moraalne kahju, võrdsustades sundüürnikud sotsiaaltagatiste osas represseeritud isikutega. Sundolukorrast omal käel välja rabelenud üürnikele tuleb riigil neile pealesunnitud väljaminekud korvata,” öeldakse Linnade Liidu ja MTÜ Koduõigus avalduses.  

On tähelepanuväärne, et taasisesisvunud Eesti valitsusest, peale Edgar Savisaare juhitud Tallinna linnavõimu, mis on üürnikele ehitanud 5000 munitsipaalkorterit, pole ükski valitsus tekkinud olukorda lahendada püüdnud. Veelgi enam! Meie parlament saavutas paremparteide häälteenamusega riigis Euroopa jaoks ennekuulmatu olukorra, kus inimõigused omandiküsimustele ei laiene.   

Linnade Liidu ja MTÜ Koduõigus avaldusest: „Euroopa Liidu liikmesriigina on meil kohustus austada Euroopa inimõiguste konventsiooni sätteid, sh iga isiku koduõigust, millega omandireformis vastuollu mindi. Riigikogu tegi reservatsiooni inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ratifitseerimisel 13. märtsil 1996. aastal selle konventsiooni esimese protokolli artikkel 1 sätetele, välistades nende laienemise omandireformi seadustele. Seega on sundüürnike probleem seotud inimõiguste konventsiooni teadliku rikkumisega.”

Niisuguses õigusvaakumis püüab Eesti end õigusriigina näidata. Olla võrdne Euroopa Liidu võrdsete seas. Vaevalt õnnestub see enne, kui omandireformi ülekohus õiglase lahenduse saab ja riik sajakonna tuhande sundüürniku ees vabandab. Seda muidugi alles pärast seda, kui kaotatud kodude rahalise heastamise mehhanism on valitsuses välja töötatud ja Riigikogus ka heaks kiidetud.