• Vastab perearstide seltsi asutajaliige Agi Märdin •

Märtsi keskel avalikustati sotsiaalministeeriumi ja haigekassa tellitud uuring „Eesti elanike hinnangud tervisele ja arstiabile 2016”. Rahulolu Eesti tervishoiusüsteemiga on viimase viie aasta madalaimal tasemel. Samas jäi oma perearsti viimasel külastusel rahule 92 protsenti perearsti külastanutest, mis on väga kõrge tulemus selle kõrval, et suures plaanis on arstiabi kvaliteedi hinnang langenud. Perearst Agi Märdin oli nõus vastama Võrumaa Teataja küsimistele.

Milline oli teie tee perearstiks saamisel?
Agi Märdin: See oli minu jaoks küllalt kiiresti ja pikalt mõtlemata sündinud otsus. Töötasin pärast ülikooli mõnda aega Võrus jaoskonnaarstina. Seejärel olin pikalt emapuhkusel – kasvatasin lasteaiaealiseks kolm last. 1989. aastal asusin taas tööle jaoskonnaarstina. Ja kui sain teada, et algavad kursused, kus saab spetsialiseeruda  perearstiks, avaldasin kohe soovi osalemiseks. See oli minu jaoks väljakutse ja võimalus taas oma meditsiinitarkustega järjele saada. Kursused kestsid Tartus kolm aastat. See oli logistiliselt keeruline, sest lapsed olid väikesed ja autot polnud. Seetõttu ei saanud iga päev koju sõita. Ilma abikaasa ja oma vanaema toetuseta hakkama poleks saanud. Võrust asusid esimesel perearstikursusel õppima ka Siiri Johanson ja Eevi Jõgar. Seltskond oli tore – ühtehoidev ja teadmistejanuline. Olime esimesed perearstiks pürgijad ja ilmselt oli igaühel sel hetkel peas oma mõte, miks ta kursusele läks.

Olen mitu korda mõelnud: „Mis oleks kui …”. Kokkuvõttes olen aga oma valikuga väga rahul.

Olete perearstide seltsi asutajaliige. Selts on tegutsenud 25 aastat. Milline oli olukord veerand sajandit tagasi võrreldes praegusega?

A. M.: Vast loodud seltsil, mille asutajaliikmeteks said kõik tollasel kursusel osalenud, oli väga palju selgitamist ja tõestamist. Oli hetki, mil tekkisid küsimused, et mida me teeme, kas läheme õiges suunas ja kas meie ettevõtmisest saab asja.
Professor Raul Talvik hoiatas meid, et ärge tehke nii, et teie olete tribüünil ja paraad marsib mööda ehk me ei tohiks jääda eraldatuks ülejäänud meditsiinisüsteemist. Seda õnneks ei juhtunud.