Võruka Eve Leimanni „100 sõna Eestile” võidutööst, elust ja inspiratsioonist

Ehtekunstnik, taaskasutuse viljeleja, novellist, luuletaja ja luulekogu autor, jurist, kahe lapse ema – imetlusväärsete oskuste ja teadmistega naisterahvas, väga mitmekülgne loovinimene. Tema nimi on Eve Leimann ja hiljuti valiti ta Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) kirjutusvõistluse „100 sõna Eestile" võitjaks.

100 sõna Eestile

Võrulanna kirjutises kõnetas hindajaid selle vabavärsis peituv sügavus, mis lugemisel end lahti kerib. Võidutöö autor ise ütleb, et 100 sõna tekkis üsna juhuslikult. „Mul ei olnud kavatsust konkursil osaleda, aga aasta alguses ilmus see konkursikuulutus kusagilt uudistevoost aeg-ajalt jälle vaatevälja. Mingil hetkel tabasin ennast mõttelt, et kui peaks Eestile 100 sõnaga midagi ütlema, siis kindlasti ei oleks see proosalises koolikirjandi vormis.

Samas polnud see ju ka luulekonkurss ning ehe pidulik luuletus oleks ka kuidagi mitteminulikult magus olnud. Ilmselt hakkas alateadvus siiski tasapisi tegutsema,” kirjeldab ta esimesi mõtteid. „Nagu see sageli juhtub, trügib loominguprotsess vahele siis, kui on vaja mingile tõsisemale tööle kontsentreeruda. Seegi kord istusin pahaaimamatult laua taga üht juriidilisemat teksti koostades, kui mõte võimalikule 100 sõnale uitama läks. Uitas, kuni jõudis mõtteni „loome Sind hingetõmmete kaupa”. Hingame sisse – midagi head; välja – midagi, millest vabaneda tahaks … Eks siis tekkis tasapisi hasart: mida veel võiks lisada,

öelda? Või kui palju pilte/teemasid näiteks üldse 100 sõna sisse mahuks? Niimoodi – vaheldumisi püüdega juurateksti süveneda – need teemad ilmusid ja edasi arenesid. Õhtuks oli sõnamahus veel natuke ruumi. Taustaks mängivast telerist tuli Indrek Treufeldti värske sarja esimene osa, kus tookord oli juttu ka liblikatest. Ja just samal hommikul olin meilikastist

leidnud ootamatult personaalse kutse Tammsaare juubeliaktusele (ei oska siiani arvata, mispuhul see mulle saadetud oli) – see oli tekitanud natuke rõõmsat elevust ja meenus nüüd, kui ka saates Tammsaare „Poiss ja liblik” jutuks tuli. Suuri ilusaid liblikaid nähes tekkis mõte: mis materjalist on liblikas? Ja taipasin, et just see motiiv on mu tekstist veel puudu …,” lisab ta.

Eve Leimann tunnistab, et tulemus meeldis talle. „Mul on hea meel, et just neidsamu aspekte, mida ma ise tundsin sinna sisse pugenud olevat, märkas ka žürii ja tõi esile kui otsustavaid selles, et need sõnad võidutööks kuulutada. Täpne etteantud sõnade arv on ühest küljest põnev väljakutse, teisest küljest sunnib otsima ka hästi täpseid ja viimistletud kujundeid, väljendeid,” sõnab ta.

Räägime inspiratsioonist ja loomingust

„Luule tuleb teatavasti tuulest – või millest iganes,” vastab ta rõõmsalt. Pikemalt sellesse teemasse süvenedes aga ei tea ta isegi päris täpselt, mis võib mille jaoks inspireerivalt mõjuda. Talle meeldib mängida vormide ja materjalidega, olgu materjaliks siis sõna ja/või muusika või midagi asisemat nagu nahk või puit või kangas või lõng või kas või nööp.

Nahatüki kuju või puutüki või -tüve muster võib vabalt ise inspiratsiooniallikaks olla. Inspiratsioon võib tulla suvalisel ajahetkel. Sageli tuleb muidugi siis, kui oled asunud tegema midagi asisemat, millele oleks vaja täielikult kontsentreeruda (aga mis ei pruugi kõige meeldivam tegevus olla). Sedalaadi protsessis oli ta siis, kui valmis novell „Sosistan sala”, mis ilmus 2017. aasta jaanuarikuu Loomingus. Muidugi võib toimuda ka teistpidine protsess – loomingulise töö rutiinsemat osa teostades tekib idee, kuidas väljendada mõnd mõtet või millist käiku teha mingis pooleliolevas „päristöös” – kohtuistungiks valmistudes või mõnd dokumenti koostades.

„Usun, et pole vale öelda, et looming ongi (minu) elu põhisisu ja elu ise ongi looming. Ka mu kodu on minu looming. Neid ideid, mis jäävad realiseerimata, on kindlasti oluliselt rohkem kui neid, mis viimistletuna nähtavaks saavad,” lisab ta.

Juristist kunstnikuks

Hariduselt on Eve Leimann jurist. Lõpetanud 1988. aastal Tartu ülikooli, õppinud kohtunikuks. Töötanud Võru maavalitsuses ja maakohtus. Viimastel aastatel on Eve Leimann olnud vabakutseline ja pühendanud end igasugusele loomingulisele tööle. Ta viljeleb oma elustiiliäris erinevaid kunsti- ja tarbetooteid, näiteks poolvääriskividest ja nahast ehted, disainib puitmaterjalist taaskasutusena riidepuid ja -nagisid. Taasringlusesse sattunud tekstiilitükist saab uue näo mõni riideese või käekott. Tal on inspiratsiooni kuhjaga ja ta jagab seda ka teistega. Samuti on tal huvi pildistada puutüvesid, mida on olnud võimalus ka näitustel eksponeerida ja millest on ta koostanud postkaardikollektsiooni.

Temalt on ilmunud 2004. aastal luulekogu „Üks hetk”, millest sai sünnipäevakink endale.

Raamatuesitluse käigus ilmnes, et samal päeval, 30. novembril oli Eve Leimannil ümmargune sünnipäev. Seega parima kingi tegi sünnipäevalaps endale ise — kauni poeesiakogumiku aegade jooksul valminud luulest. Olgu lisatud, et kujundus ja illustratsioonid on autorilt, fotod raamatus kahasse tütar Kristiniga. Veel enam: raamat ilmus autori kulu ja kirjadega, kultuurkapitalilt toetust saamata. Sealjuures jääb Eve Leimann lõpuni tagasihoidlikuks ja tunneb salamisi uhkust kõige üle, mis ta siiani saavutanud.

100aastane Eesti

„Mulle tundub, et needsamad 100 sõna väljendavadki kõige paremini seda, mida ma praegu Eestis elades tunnen. Ma armastan inimesi ja usun üldiselt, et inimesed on head, kuni pole tõestatud vastupidist. Ja mulle teeb haiget see, kui lihtsalt karatakse üksteise kõri kallale, sildistatakse, näidatakse näpuga, süüdistatakse, teemadesse tegelikult süvenemata,” räägib ta avameelselt. Elu koosneb hetkedest, mida me loome ja üksteisele kingime ja millest saavad mälestused. Peaksime rohkem aduma vastutust selle eest, milliseid mälestusi me hetkedena üksteisele kingime. Eriti kui kingisaajaks on laps, kes mälestuse väärtust alles aastate pärast hinnata suudab.

Mis on elu, elamine ja ilu?

Et ellujäämiskursusel nimega Elu ellu jääda, tuleks seda vist võtta pigem kui mängu või

etendust. Elada päev korraga, aga ka märgata võimalusi, mida see päev ootamatult pakkuda võib. Taban ennast järjest rohkem järgimast armsa äiapapa vahendatud Võrumaa külamehe talupojatarkust: midä mõistat ja jõvvat, tuud iks tiit. Olen väga tänulik inimestele, kes mu teele on sattunud, kas või korraks ja juhuslikult, ja nende hetkedega mu elu ilusamaks, toredamaks, põnevamaks muutnud. Ajakirjanikuna inimesi portreteerides või nende mõtteid vahendades olen ikka ja jälle imetlenud nende rikast sisemaailma, mis vestluses lahti rullub. Kõik algab endast ja kui miski ei klapi, on peegel parim sõber …

„100 sõna Eestile” võidutöö, Eve Leimann

usu

et oled parim

loome Sind

hingetõmmete kaupa

sisse Su edu

helgust

välja Su valu

hingates

õpime alles

lahustama seda väljahingatud

valu

et jätkuks sissehingamiseks

puhast

ikka alles õpime

armastama

üksteist ja Sind

iseennastki

lootes et lõputult kannatad

meid välja

andestad

oleme ikka lapsed

iga uus põlvkond alustab

keerdtrepi uue keeru

alumiselt astmelt

nähes varasematest vaid

peegeldust peegelseinal

kumerkõveral

teisel

seinata pool

piiritus avaruses

kumavad unistused ja lootused

ettekujutused sinisest mustast valgest

igaühel omad

minevikust tulevikku tormates

peatume

mahatrambitud lilledel

küsides ainult

mis materjalist oli liblikas

kes peost pääses

andesta

tegelikult

me ju armastame Sind

ja loome Sind

hingetõmmete kaupa