Enamik rahvarohkeid üritusi on sel „kuldsel” koroonaajal kas toimunud muudetud kujul või hoopiski ära jäänud. Nii pidas Võrumaa arenduskeskus ettevõtlusauhindade jagamise galat teisiti kui muidu. Ainsaks erinevuseks ei olnud sealjuures kindlasti see, et kuue kategooria asemel jagati tunnustusi lausa kaheksas kategoorias. Hoopis silmapaistvamaks erinevuseks oli eelnevate aastatega võrreldes aga pooltühi saal. Suures Kandle saalis haigutas tühjus. Pidulik gala meenutas pigem pisikest külakoosolekut kui traditsioonilist uhket üritust.

Ühest küljest kurb, teisalt mõistlik ja arusaadav, et mõneks ajaks ongi sellistest kitsendatud pidustustest saanud uus normaalsus. Pidustustest, kus daamidel ei ole tarvis pikemalt huulepulgatooni üle juurelda, vaid piisab, kui otsitakse ridikülist mask ning kaetakse sellega nina ja suu. Nii võivad ka härrad endale pidupäeva puhul lubada mõnepäevast habemetüügast, mis maski taha peitu jääb. Soravatest ja pidulikest kõnedest on saanud maskimõmin ning aupaklikust kätepigistusest nukipatsutus.

On tervitatav, et võetakse tõsiselt kõikidest reeglitest kinnipidamist, sest see pidavat olema meie kõigi tuleviku heaks. Küll aga ei ole kasu reeglite järgimisest, kui seda teha üksi. Nii on veel nüüdki ettevõtteid, kes võiksid ja peaksid olema eeskujuks, kuid on hoopis arusaamal, et ranged valitsuse kehtestatud soovitused nendeni ei küündi. Arvatakse, et kui ümberringi piisavalt tublid ja kuulekad ollakse, siis võib igaüks vahel endale lubada maskistamata koosolekuid ja ka koosviibimisi. Alati kiputakse arvama, et küllap ju sel korral midagi ei juhtu. Parem oleks, kui kõik inimesed hakkaksid selle asemel hoopiski mõtlema: äkki sel korral midagi juhtub ja tuleks täita reegleid. Kas või selle pärast, et saada teada, kas kuulekusest ka kasu on.

Siinkohal jagunevad inimesed kahte leeri. On need, kes proovivad katsetada piirangute tõhusust ja anda endast kõik. Teisalt on need, kes katsetavad piiranguid jälgimata, millal hoop neid tabab. Kemplemine jätkub kriisi lõpuni või kuniks õpitakse kriisiga elama. Samm-sammult harjutakse uue normaalsusega, kus kallistatakse küünarnukiti ning ööklubid avatakse kell 20.

Seoses üle maailma võimust võtva koroonakriisiga on päevakorda tõusnud ka tööpuuduse probleem.

Viiruse leviku tõttu on väga mitme tegevusvaldkonna töö häiritud või sootuks peatunud, mistõttu on väga palju inimesi nii Eestis kui ka mujal maailmas kaotanud oma püsiva sissetuleku ning töökoha. Tegelikult räägiti tööpuudusest juba enne kriisi algust. Ka siis ei olevat sobilikke töökohti piisavalt võtta olnud. Teisalt tegid hädakisa tööandjad, kes ei suutnud vajalikele ametikohtadele sobivaid töökäsi leida.

Siinkohal jäi mõistmatuks: kes luiskab?

Kui ühelt poolt on otsas töö, kuid teiselt poolt on lõppenud töötajad, siis ei tohiks ju murekohta ollagi. Paraku on ajaga selgeks saanud see, et tänapäeva eestlane ei otsi mitte tööd, vaid palka. On loomulikult õigustatud, et iga töö eest on tarvis maksta ka väärilist tasu ning palk on just see, mille nimel inimene end tööle minema sunnib. Töö on vajalik selleks, et olla kasulik ning et teenitud tasu saaks omakorda olla kasulik töötajale.

Praegusel ajal soovitakse aga palka ilma tööta. Töötegemine on muutunud teisejärguliseks ja keerulisemad ametikohad, millega kaasnevad sagedased tähtajad, närvipinge, ületöötunnid, vastutamine, pikad tööpäevad või mõni muu ebameeldiv nähtus, ei ole populaarsed. Veel enam, sellised töökohad on midagi, mida isegi ei peeta võimalikuks alternatiiviks. Tänapäeva inimene on arvamusel, et kui palk ei tule rahakotti ja pangakontole lihtsalt ja piisava puhkamisvõimalusega, siis ei ole töökoht töökoha nime vääriline ja tööotsija seda võimaluseks ei pea.

Aegu tagasi peeti töökoha kaotust isegi üheks peamiseks eneselt elu võtmise põhjuseks. Nüüd tööturul ringi vaadates on küll palju töötuid, kuid on palju ka vakantseid töökohti, mida keegi endale ei ihka. Paljudel jääb puudu küll oskustest, kuid enamik, kel on oskused taskus, ei soovi liialt pingutada. Pingeküllast töökohta peetakse mitte õnnistuseks igapäevase leiva kujul, vaid pigem oma tervise kahjustamiseks ja elu rikkumiseks. Seetõttu ei võeta selliseid pakkumisi isegi varuvariandi kaardina lauale.