Öeldakse, et tegus inimene leiab võimalusi, mitte vabandusi. Siiski ei tasu elu ülemäära keeruliseks ajada ja teinekord on kasulikum käia mööda lihtsamat rada. Olukordi kohandatakse oma soovide, võimaluste ning ka tahte järgi. Nii siplevad praegu meelelahutusärid raskustes, sest neilt on justkui ära tõmmatud see viimanegi õlekõrs, mis tagaks pääsemise. Enamik sellistest asutustest sooviks oma uksed lahti hoida, eriti talvehooajal, mil välipeod on harvemaks jäänud. Otseselt ei sunni keegi uksi sulgema, kuid kauge kaarega tuleb piiranguid niivõrd, et nii pikemas perspektiivis lahti jääda ei ole võimalik.

Leidlikud inimesed käed rüpes ei istu. Nii on lauale käidud juba uued kaardid. Alkoholimüügi keelu leevendamiseks otsitakse seaduseauke, millest saaks läbi pugeda. Arutlusel on olnud nii paketimüügid kui ka korgimaksud, mis otseselt ei rikuks seadust, kuid tulemus oleks sama mis kohapealne alkoholimüük ööklubides ja lokaalides. Kui ei saa ühtepidi, siis saab teisipidi.

Teisalt on neid ettevõtteid ja asutusi, kes koroonakriisi varju pugedes põhjendatult või vähem põhjendatult oma uksed vabatahtlikult lukku löövad ja kaaskodanikega vaid postkasti vahendusel nõustuvad suhtlema. Eks inimene ikka soovib seda, mida parasjagu ei anta. See on kodeeritud ka kangete eestlaste mõttesüsteemi. Ööklubid, kes on kevadest saadik oodanud normaalset toimimist, on nõus andma pool hinge selle eest, et saada tavapärasel moel töörütmi tagasi ning vaatavad ammuli sui neid, kes pigem istuvad suletud uste taga.

Kaugtöö on tänapäeval soositud ja mõnes mõttes ka põhjendatud. Siiski oleks tervitatav, kui kõik asutused jääksid sealjuures normaalsuse piiridesse. Normaalne elukorraldus on midagi sellist, mis viimasel ajal on liigitunud hoopis ebanormaalsuse alla. Omalt poolt saab selleks aga igaüks panuse anda, et normaalsus ei kaoks. Kindlasti on teatud piirangud teretulnud ja hädavajalikud. Siiski oleks tarvis enne selgeks mõelda, kas piirang on tehtud rahva üleüldise heaolu tagamiseks või iseenese laiskuse peitmiseks.

28. septembrist on Võru vallamaja kodanike vastuvõtuks vähemalt kaheks järgnevaks nädalaks suletud.  

Samuti sulges AS Võru Vesi kontor ajutiselt oma uksed!

JUHTKIRI Inimese vabameelsuse tase on sageli erinev, nii nagu on ka kõik inimesed erinevad. See, mis on ühe jaoks tabu ja taunitav, ei pruugi teist panna isegi mitte kulmu kergitama. Ammu aega tagasi oli tabu ka mõne asja ülestunnistamine. Ahistamine, eriti lapseeas, oli selline teema, mis päevavalgust ega trükimusta ei kannatanud. Arvati, et mida pole avalikkuse ette toodud, seda ei ole olemas. Nappis ka kanaleid, kus oma arvamusi või arusaamu või läbielamisi väljendada.

Tänapäeval on kanaleid, kus oma sõna laiali paisata, laialt käes. Kes vähegi soovib, sellel on lihtne võimalus avaldada arvamust, kellegi peale kaevata, jagada rõõme või hoopiski kedagi mustata. Mida rohkem on võimalusi ja mida rohkem on avaldatud arvamusi, seda keerulisem on välja filtreerida tõde, sageli ei olegi enam ühest tõde. Iga inimese arusaam mingist kindlast asjast loeb ja ei saa olla lõpuni vale. Nii on ka võimalus mitmeti mõistmiseks.

Ka telemaastik on lasknud oma piirid rohkem valla. Aastaid tagasi oli sünnis aluspesus keha näidata alles pärast südaööd ja rangelt piiritletud rahvale. Nüüd silkavad noored üliõpilased teleekraanil ringi, loobivad roppusi, sest see on nende arvamus, ja astuvad kas või vahekorda, sest see ongi ju päris elu. Kõike seda tehakse kõige magusamal eetriajal ja üldsuse silm isegi ei pilgu, sest ollakse juba harjunud. Nii ongi keeruline tajuda, kust läheb piir ning kelle jaoks on piirid kitsamad ja kelle jaoks natuke laiemad.

Kindlasti kohustab ka amet teatavat käitumist, arusaama ning arvamust. Nii ei ole eeskujuks olevatel inimestel sünnis end avalikkuse ees ülemäära vabalt tunda. Siivsus on see, mida neilt eeskujuks oodatakse. Tänapäeval kipuvad aga ka need piirid kuidagi hägustuma ja ei ole enam päris üheselt mõistetav, kas ka näiteks kooliõpetajal on lubatud vabal ajal oma rollist välja tulla ja seada alastusele omad piirid või peab ta ööpäev läbi takerduma üldsuse omadesse. Kuniks selliseid piire veel mõnel määral kombatakse, tasub veel pigem karta kui kahetseda. Nii nagu on aja jooksul pikad ujumispüksid asendunud nappide bikiinidega ning varaõhtune lasteekraani eetriaeg on asendunud vabameelsete suhtedraamadega, hajuvad iga päev ka piirid rangete eeskujude jaoks.