Öeldakse, et tasuta lõunaid ei ole olemas, kuid mõnel juhul kinnitab erand reeglit ja on olemas asju, mida antakse kindlal juhul ka tasuta. See oleneb aga suuresti sellest, et kellele? Lihtne loogika ütleb, et nii nagu annetusi korjatakse puudustkannatavatele peredele ja inimestele, siis peaks asju andma just neile, kellel kõige suurem puudus. Sageli on elu aga hoopis vastupidine. Antakse sinna, kus juba niigi küllus majas.

Igapäevaselt sotsiaalmeedias ringi vaadates näeme vähemalt ühte, kui mitte mitut postitust sellest, kuidas mõni mõjukas isik, võiks öelda et kuulsus, millegi uuega pildil figureerib. Küll uhkustatakse kotitäie nosimisega, küll uue kunstnikuehte või kodumasinaga. Postituse lõpus lubatakse sageli mõni taoline kingitus ka oma jälgijate vahel välja loosida ja seda muidugi täiesti tasuta, ainult niinimetatud püstise pöidla eest.

Nii mõnigi sotsiaalmeedia staar, kellel jälgijate arv üle mitmekümne tuhande ulatub, on andnud märku, kuidas kõike tasuta saadud kraami ära tarbida ei jaksata. Lihtinimene mõtleb ikka, et miks valitseb taoline tasakaalutus ja ebaõiglus. Miks ei võiks ettevõtted oma tasuta tooteid läkitada neile, kes endile ühtki kunstnikuehet ise soetada ei saa või kelle laualt puuduvad kodumaised piimatooted või muu kvaliteetne toidukraam?

Kõik on enamasti seotud üheks suureks ahelaks. Nii on ka suunamudijatele saadetud noos läkitatud omakasupüüdliku eesmärgiga kasvatada müüki. Müüki kasvatanuna saavad ettevõtted pakkuda tööd nii praegustele kui ka tulevastele eestimaalastele. Mida paremat reklaami teeb toodetele see nänniga kostitatud kuulsus, seda paremaks pidavat lõpuks kujunema terve Eestimaa tulevik.

Sageli palutakse leida kuldne kesktee. Kas kuldseks keskteeks siinkohal oleks reegel, et reklaamtoodete pakid jagatakse kaheks. Üks pool pannakse teele reklaami eesmärgil ja sellega külvatakse üle meie kuulsused ning suunamudijad ja teine pool jagatakse külamehele või naabrinaisele, kellel parasjagu nälg majas ning riidekapis valitsemas kunstnikurõivaste põud.

JUHTKIRI Inimene soovib endale ikka ja alati seda, mida tal parasjagu ei ole. Nii aetakse asjad ülemäära keeruliseks ja selle asemel, et endile soovitud elamusi luua, rännatakse teise riigi otsa, et kogeda midagi eksklusiivset.

Seda, kuidas ehtsad maatööd käivad, mäletavad aina vähesemad. Ikka pürgitakse pealinna ning seal juba vikatit või sirpi kuurinurgast ei leia, sageli ei leia kuurigi. Maja taga aias murulapil või pigem uhke ridaelamuboksi mururibakesel vudib ringi robotniiduk, mis iga päev oma asja ajab.

Hea ja mugav on nii olla küll, kuid mõnikord tuleb kärsitul pealinlasel igatsus päris töö järele. Soovitakse tunda värskelt niidetud heina lõhna, magada küünis või pööningutoas, joosta paljajalu külateedel ja ära käia mõnes ehedas külapoes, kust ei saa osta, mida parasjagu soovid, vaid tuleb osta seda, mida parasjagu müüakse.

Lõunaeestlased, samuti ka võrumaalased, ei ole rumalad. Kus raha ripakil, sealt tuleb ära korjata. Esiti veel harva pakutakse eheda elu nautimise võimalusi tasu eest, kuid mida aastaid edasi, seda populaarsemaks saab atraktsioon, millega tutvustatakse elu maal. Tallinlane, kellel kõik käejala juures, päev täis arutut tormamist ühest linna otsast teise, tavapäraks tund või paar ummikuid, on nõus maksma nende ekstreemsuste eest, mida maainimene nimetab tööks. Siinkohal peab ainult lootma, et selliseid elupõliseid ja ammuaegseid eestlasi, kel need raskete tööde võtted selged ja vikat kuurinurgas, veel jaguks. Et oleks õpetajaid, kes sellist atraktsiooni linnainimesele korraldaks ja oskaks selle eest ka kenakest tasu küsida.

Ega siinkohal saa liiga teha ainult linnainimesele, kes tuleb maale põnevust otsima. Linnainimese toodud raha eest sõidab maainimene omakorda linna. Peened kohvikud ja atraktiivne klants linnapilt on see, mis põldude ja heinamaade vahel ringi tuijajat inspireerib. Kukrut avatakse korduvalt, vanalinnast mitmeeurost jäätist soetades või mõnda peenemat näitust kaedes või muuseume visiteerides.

Nii olid nädalavahetusel peetud avatud talude päevadki inspiratsiooniks. Iga Eestimaa paik pakkus parasjagu seda, mida oli pakkuda. Ühest kandist sõideti teise, et oma raha sinna viia ja vaheldust saada. Laias laastus vahetati raha – ühest paigast teise. Kokkuvõttes võib mõelda, et tulemusetu tegevus, kuid elamus, kogemus ja tegutsemise rõõm annavad ka midagi!