JUHTKIRI Ideaalne olukord oleks kui kõik teenused, tooted, ametikohad ning nõudlus nende järele oleks võrdne, tasakaalus. Ajutine ja ootuspärane tasakaaluta olek on lubatud ja üleelatav nii teenuste ja toodete pakkujate kui ka tarbija poolt. Kui olukord kasvab üle pea teadmata ajaks ja teadmata mahus, siis muutuvad inimesed kärsituks.

Pikaajaline korralagedus kutsub esile usaldamatust, sest kliendil jääb mulje, justkui ei oleks teenusepakkuja arvestanud keerulisemate olukordadega ning on suuteline toimima ainult regulaarses rütmis. Nii on näiteks pakiautomaatide teenusepakkujatega, kes oma jõulude ajal tavapäraseks saanud ülekoormust paari viimase aastaga on õppinud hajutama ja leevendama. Hetkeolukorras, kui internetikaubamajadest on saanud põhikaubamajad, on pakiautomaatide teenusepakkujad uppumas. See kõik tingib olukorra, kus tarbija peab tegelikkuses maksma kehvema teenuse eest sama hinda.

Eriolukord on tõepoolest eriline kõigi jaoks ja siinkohal peab mõistma kahte poolt. Ühest küljest on tarvis aru saada teenusepakkujast, kes oma teenust sama hinnaga enam samaväärselt pakkuda ei suuda, teisest küljest peab mõistma kärsitut tarbijat.

Tasakaalust väljas olles on ebavõrdsus lihtne tulema. Nii on kahju nendest valdkondadest, kellel on küll tööjõudu ja vahendeid, kuid kes on sunnitud kas vajaduse puudumise või mõne muu eriolukorrast tuleneva muudatuse tõttu oma tootmise või teenindamise lukus hoidma. Ressurss seisab tulutult ja kahjud aina kasvavad. Paraku on nii, et olukorrad ei löö kõiki valdkondi sama puuga. Nii on praeguseks ilmselt eriolukorrast mõjutada saanud eranditult kõik valdkonnad, vähesed neist positiivses võtmes. Küll aga on see pihtasaamine jaotunud ebaõiglaselt ebavõrdsel moel. See kõik sunnib teatud valdkondi pingutama võimete piiril või üle oma võimete ja teatud valdkondi istuma käed rüppes ja ootama paremaid aegu.

Iga pusletükk aga igasse tühimikku ei sobi ja nii ei ole isegi kõige parema tahtmise juures võimalik tasakaaluta olekut kuidagi võrdsemaks siluda. Sama meelt on ka tööta jäänud näitlejad ja lauljad, keda hurjutatakse kurtmise ja niisama passimise eest ning soovitatakse neil hoopis minna avalikesse kohtadesse korda looma, sest seal olla abikäsi puudu. Nii nagu ei tule korravalvur töönappuse juures lavale teatritükki mängima, ei saa nõuda ka näitlejalt korravalvuri tipposkusi.

JUHTKIRI Öeldakse, et inimvõimetel on piirid, kuid elu õppetundide kohaselt kipuvad need kaunis elastsed olema. Inimkonnale tundub iga järgnev samm talumatu ja et kohe on lõpp, kuid kriitilisest seisust välja sipeldes harjutakse olukorraga ning seatakse ümber oma eesmärgid ja käitumisviisid. Ka praeguses eriolukorras kohanetakse aina rohkem. Kui veel mõni kuu tagasi ei kujutatud ettegi, et grillihooaeg tuleb sõprade ja tuttavateta avada, siis nüüd on enamik kohusetundlikke kodanikke selle ainuvõimalikuks viisiks lugenud.

Sama kehtib suures osas ka töötajate ja tööandjate suhetes. Eriolukord ja kriis on ikka see koht, kus mõlemad pooled peaksid poolele teele vastu tulema. Sageli kehtib aga ka kriisiolukorras vana tõde: tugevam jääb ellu. Nii on osad seigad ka kriisis selgusetud ja paratamatud, kuigi nüüdses olukorras ei ole asi pisikestes nüanssides, vaid tõsistes kaotustes. Mäng ei käi mitte kiusu ja jonni peale, vaid panused on tarvis teha hulga kõrgemalt. Mängus on paremal juhul elatise teenimine ja kehvemal juhul käib mäng elu ja surma peale. Ka sellisel juhul ei ole võõras tulemus, et tugevam jääb ellu.

Tugevuse kipub ühiskonnas määrama võim. Ka võimu on mitmesugust. On välja teenitud ja kätte antud võim. Mõlemal juhul oleks arukas seda targasti kasutada. Kahjuks on eestlane iga päevaga aina karastunum ja jääbki mulje, et inimvõimetel ei ole piire, ja et kel võim, see saab pigistada. Inimvõimete piirid on küll hägustumas, kuid õnneks seda teravamalt joonistuvad välja ühiskonna omad. Kus inimene ise enam ei oska piire seada, seal tuleb saatus vahele.

Nii mõnedegi analüüside kohaselt on ka praegune koroonakriis maailma vallutanud selleks, et teadvustada inimesele sellest, kui üle piiri on mindud tarbimise ja orav rattas meetodil jooksmisega.

Tark on see, kes tabab olukorra tõsiduse ära enne, kui ühiskond ette jõuab ja endale kasulikus suunas korrektuure vedama hakkab. Võimu ja tarkuse vahele kahjuks siin maailmas veel võrdusmärki joonistada ei saa. Seniks, kuniks nii on, on tarvis ühiskonnal ise korrektuuridega jätkata.