JUHTKIRI Iga endast lugupidav, täie tervise juures olev ja tööealine eestlane käib tööl ning maksab makse. Iga kuu täidetakse oma sissetuleku kohaselt rohkem või vähem riigikukrut. Seda, kuhu saak jaotatakse, lihtinimene tavaliselt ei näe. Või siiski? On selge, et paljud väljaminekud maksurahast on möödapääsmatud ja hädavajalikud. Teisalt on palju otstarbetuid kulutusi, mille mõttetust kõik kinnitavad, kuid mis on siiski mingil põhjusel möödapääsmatud.

Iga inimelu on maailma ees võrdne. Olenemata inimese vanusest, soost või ametikohast on kõikidel õigus elada ja päästeorganid on kohustatud andma oma parima selleks, et elusid hoida ning päästa. Kaasatakse ka vabatahtlikke päästjaid, vabatahtlikke otsijaid, kuid paljud päästeametnikud teevad tööd siiski oma igapäevase leivana. Ei saagi loota, et kogu riik on üles ehitatud ainult vabatahtlikkusele. Tarvis on ka tasu, mis on paljudele põhjendatult tegevuste motivaatoriks.

On hulk neid inimesi, kes oma elu jooksul teenivad keskmisest kõrgemat töötasu, maksavad terve oma tööealise elu kohusetundlikult makse ning teinekord ei näe aega, mil oleks võimalus pensionist oma kukrut täita. Sageli ei ole neil ka lapsi ega teisi riigi toetust vajavaid lähedasi. Need inimesed ei vaja enamasti ka üle korra või paari elus arstiabi, ja kui siiski, siis tasuvad eriarsti vastuvõtu eest samuti oma rahakotiraudu lõksutades.

On ka neid, kes kasutavad ressurssi rohkem, kui on suutnud seda riigi ühisrahakotti poetada. Mõtlematult põletavad nad oma elu ning lähedaste makstud makse. Tagajärgedele mõtlematult kasutatakse iga päev näiteks päästeameti ning politsei- ja piirivalveameti töötunde, kadudes teadmatus suunas ja vaevumata telefonile vastama, sest magatakse välja peatäit iluund. Teinekord otsitakse selliseid süüdimatuid maailmarändureid igast Eestimaa otsast. Need rändurid ei mõista aga ressursside põletamise põhimõtet. Olemata ise kunagi ühiskassat viisakal moel täitnud, ei taibata ka selle tühjendamise põhimõtteid ning sageli kulutatakse pahaaimamatult päevi või lausa nädalaid riigi palgal olevate ametnike töötunde, mille keegi teine kuskil teises Eestimaa nurgas on sunnitud kinni maksma, sest päris tasuta lõunaid ei ole olemas.

JUHTKIRI Oma sünni üle ei ole meist kellelgi olnud voli otsustada. See juhtub luba küsimata ja inimese enda tahtest olenemata. Enamikul juhtudel ei anta inimesele vaba voli otsustada ka oma surma üle. Möödunud aastal sündis Võrumaal 336 inimest ja suri 521. Sellest võib järeldada, et aastasse ei jagunud igasse päeva ühte sündi, küll aga jagus surmi peaaegu topelt. Rahvastiku arv on jaokaupa, kuid järjekindlalt langustrendis. Kui 2016. aasta 1. jaanuari seisuga oli Võrumaal 36 953 inimest, siis käesoleva aasta alguseks oli neist järele jäänud 35 415. Prognoosi kohaselt väheneb 2038. aastaks elanike arv 30,7 protsendi võrra.

Arvatakse, et saatus on ette määratud ja et inimesel ise ei ole selles osas suuremat otsustusõigust. Tegelikult on inimesele antud rohkem vastutust, kui esmapilgul paistab. Õnnetustes hukkujad, haiguste küüsi langejad või vanadusse surevad inimesed enamasti ei soovi seda. See on ainuke asi, mille osas neil oma elus on käed seotud. Ülejäänud elutee kujundab iga inimene ennekõike ise. Ise tehakse valikud, ise elatakse nendega või muudetakse neid. Siiski saab erinevalt oma sünnist inimene mingis mõttes oma surma üle otsustada. Õnnetus, haigus ja vanadus võtab luba küsimata. Otsuseks ise minna küsib ka surm luba. Sellisel juhul määrab inimene peale sünni kõik oma elus päris ise. Tagajärgedega peavad sellisel juhul tegelema teised, kes seda osa oma elust otsustada ei saa, vaid peavad austama kaasteelise soovi.

Igaühe soov on elada täisväärtuslikku elu. Sageli soovitakse enda kätte rohkem mängukaarte, kui maha mängida osatakse. Sellisel juhul kasvavad teinekord mõned valikud ning olukorrad tahtmatult üle pea. Otsustusluba ja vastutust ihatakse alati rohkem ja rohkem, kuid seda oma kätesse saanuna ei osata sageli sellega midagi peale hakata. Seetõttu ongi inimesele jäetud otsustamiseks enamasti see, mis jääb sünni ja surma vahepeale. Selle aja elab igaüks nii täisväärtuslikult, kui soovib ja oskab. On neid, kelle eesmärgiks on elada võimalikult tervena võimalikult vanaks. On neid, kelle sooviks on surra enne, kui elutee päris alata jõuab. On neid, kes lepivad eluga sellisena, nagu see ette on antud, ise vahepealseid otsuseid oluliselt suunamata.