JUHTKIRI Täiskasvanuks saamise juurde kuulub vabadus, kuid sama palju ka vastutus.

18aastastele antakse õigus soetada alkoholi- ja tubakatooteid, siseneda enamikku ööklubidesse, juhtida mootorsõidukit, viibida öösiti väljas ja palju muudki. Enamasti unustatakse mainida kohustused. Vabadusi on lihtne kasutada, kuid kohustusi ei panda tähele. Möödunud aastal toimus joobes sõidukijuhi osalusel 134 inimkannatanuga liiklusõnnetust, milles hukkus kümme ja sai vigastada 160 inimest.

Ametkonnad teevad paberil kõik, et ära hoida ja keelata ning taunida sedasorti käitumist, mis võib ohtlikuks muutuda nii teistele kui ka iseendale. Siiski on selles osas mingil määral kõikide käed seotud. Seadusi sunnitakse järgima, kuid lõpuni ei suudeta vastutada nende täitmise eest. Nii satuvad sageli eeskujulikud inimesed ohtu, mida nad ise ei ole põhjustanud ning mida oleks pidanud saama ning olema võimeline ära hoidma.

Viimases hädas üritatakse vastutust endi õlgadelt maha raputada. Juhul kui joobes inimene satub veekogusse ning upub või kui joobes inimene tekitab autoavarii või mõne muu mõtlematu õnnetuse, näidatakse näpuga mitte kurjategija peale ega mitte ka ametkondadele, kes peaksid olukorda kontrolli all hoidma, vaid kaaskodanike peale. Jagatud vastutus on teatud mõttes vastutusest vabanemine. Kui vastutavad kõik, siis tegelikult ei vastuta keegi. Nii proovitakse aina rohkem selgeks teha, et oma tegude eest mittevastutavad isikud ei olegi süüdi, sest nad on mingil põhjusel erinevate meelemürkide mõju all. Kained kaaskodanikud ja adekvaatsed seltskonnahinged peaksid ära hoidma kõik maailma õnnetused.

Pärast kurbi sündmusi kohtab vaid märkusi, miks lasti joobes isik rooli ning miks ei takistatud napsulembesel sõbral ujumaskäiku, mis jäi viimaseks. Ei vaata keegi süüdimatult pealt, kui inimene on uppumas, kuid iga täiskasvanu vastutust ei tohi panna kaaskodanike õlule. See tekitab veelgi rohkem vastutusest loobumist, sest keegi teine ju peaks.

JUHTKIRI Piirangud ja nõudmised on iseenesestmõistetavad. Pannakse rõhku inimeste südametunnistusele ning suunatakse reegleid järgima. Taunitakse kehva käitumist ja rikkumiste eest ollakse varmad häbiposti riputama. Oli aeg, mil iga kaupluse ukse ees, olgu suur või väike, ilutses prügikast. Linnapildis oli see möödakäijale suureks abiks. Need imepisikesed prügikastid ei mahutanud õnneks paljut. See hoidis eemale pahatahtlikud prügiladustajad, kes ka oma koduseid olmejäätmeid oleks soovinud võõrasse prügikasti poetada. Rohkelt oli ka linna paigaldatud prügikaste, mis ilmanautlejatest jalakäijate rõõmuks iga väikese maa tagant võimaldasid lahti saada jäätisepaberist või mõnest muust tekkinud rämpsust.

Jäätmetest vabanemine on paraku tehtud omajagu kulukaks. See ahvatleb paljusid siiski libedale teele minema ja poetama oma rämpsu sinna, kus see pole teretulnud. Nii on ühelt poolt seaduskuulekal eestlasel aina keerulisem oma kohuseid täita. Nii eeldavad ka kinnineeditud papi- ja paberikonteinerid imepisikesest avast oma viisakalt puhtaks pestud olmepakendite sisselitsumist. Kellel selleks parasjagu aega ja tahtmist napib, on sunnitud muu, ilmselt tasulise lahenduse leidma. Kõik tänu marodööridele, kes pakendite tarvis mõeldud konteineritesse näiteks mähkmeid või kaltsuvaipu armastavad vedada.

Olukord on kriitiline, sest ühelt poolt ollakse sunnitud karmistama piiranguid, et peletada minema kodanikke, kes käituda ei oska. Teisalt tehakse liiga neile, kes kuulekalt kõiki reegleid piinliku täpsusega järgides oma kodanikukohuseid täidavad. Lõppkokkuvõttes ollakse olukorra ees, mil võimalused on imepisikeseks kokku tõmmatud, kuid kohustused jäävad. Sama kehtib ka eile välja kuulutatud rannahooaja kohta. Ujuma ning rannas mõnusalt aega veetma on oodatud kõik, kuid ilmtingimata ei tohi avalikus suplusrannas käituda kuidagi ebaviisakalt ega endast maha jätta prügi. Riietuskabiinid ning prügikastid aga ei ole selle käitumise toetamiseks enam kuidagi kohustuslikud.