ARVAMUS

JUHTKIRI Kas kõik tõepoolest väärivad vabadust?

Võrumaa Teataja ARVAMUS 25 Märts 2025

Eluaegne vangistus on Eesti õigusruumis kõige karmim karistus, mille eesmärk on ühiskonna kaitsmine äärmuslikult ohtlike kurjategijate eest. Kuid isegi eluaegse vangistuse puhul avaneb kinnipeetaval võimalus taotleda ennetähtaegset vabastamist, kui ta on vangistuses viibinud vähemalt 25 aastat. See ei tähenda automaatset vabadust, vaid kohtulikku kaalumist, kas isik kujutab endiselt ohtu ühiskonnale. Foto on illustratiivne FOTO: pixabay

Üks hiljutine ja äärmiselt vastuoluline juhtum puudutab Rainar Roosi, kes 1999. aastal tappis oma abikaasa ja väikelapse erakordselt julmal viisil. Möödunud aastal möödus tema karistusest 25 aastat ning kohtul tuli esimest korda hinnata, kas ta võiks enne tähtaega vanglast vabaneda. Vangla hinnangul ei kujuta ta küll suurt ohtu avalikkusele, kuid ta on endiselt kõrgohtlik „konkreetsele täiskasvanule”, keda ta võiks impulsiivselt rünnata.

Küsimus, kas Roos või teised eluaegsed vangid peaksid saama enne tähtaega vabaneda, ei ole ainult õiguslik, vaid ka moraalne ja ühiskondlik dilemma. Karistuse mõte ei ole ainult süüdlase isoleerimine, vaid ka tema rehabilitatsioon. Kui inimene on pika vangistuse jooksul näidanud kahetsust, muutunud oma käitumises ja suudab integreeruda ühiskonda ilma ohtu kujutamata, võiks kaaluda tema vabastamist. Samas tuleb arvestada ka ohvrite lähedaste ja laiemalt kogu ühiskonna turvatundega. Ehk siis kas kellegi rehabilitatsioon oleks mõistlik saavutada kellegi teise elu arvelt.

Kui vangla iseloomustuses märgitakse, et isik võib lahendada konflikte vägivaldselt ja impulsiivselt, siis kas see pole piisav argument, et teda mitte vabadusse lubada? Ühiskond peab olema kindel, et inimene, kes on toime pannud niivõrd jõhkrad kuriteod, on ka päriselt muutunud ja ei kujuta enam kellelegi ohtu, kuid seda ei saa garanteerida ju keegi. Teisalt on õige öelda, et mistahes isiku puhul, kes pole iial milleski süüdi mõistetud, ei saa me kunagi sada protsenti garantiid anda, et ta kunagi kellelegi ohtu ei kujuta. Kas siin siis on üldse vahet, kas me lubame trellide tagant välja isiku, kes kunagi on tapnud, kuid ei pruugi seda enam teha või elame koos inimestega, kes pole küll kuritegelikult käitunud, kuid miski ei välista, et seda iial ei juhtu?

JUHTKIRI Oled sa loom või inimene?

Võrumaa Teataja ARVAMUS 22 Märts 2025

Tänapäeva maailmas on hakatud rõhutama sooneutraalsust määral, mis paneb paljusid muretsema traditsiooniliste soorollide kadumise pärast. Kas poisse ja tüdrukuid enam ei kasvatatagi nende bioloogia järgi, vaid neile jäetakse võimalus ise otsustada, kas nad on mees või naine? Või hoopis midagi kolmandat?

Kuigi paljud näevad selles progressi ja inimeste vabaduse suurenemist, on ka neid, kelle hinnangul on selline lähenemine muutunud liialduseks, mis ajab noored segadusse ja nõrgestab nende identiteeditunnet. Võib-olla ei ole enam kaugel see aeg, mil raseduse ajal lapse soo määramine on kuritegelik ja inimõigusi rikkuv ning haiglad peavad iganädalaseid raporteid edastama vaid infoga laste sünnist, kuid määratlemata, kas tegemist oli poiste või tüdrukutega.

Viimastel aastatel on sagenenud juhud, kus noored mitte ainult ei väida end olevat vastassugupoole esindajad, vaid identifitseeruvad sootuks loomadena. Internetist võib leida hulgaliselt näiteid noortest, kes nimetavad end „kassideks” ning kannavad sabasid ja kõrvu. Ekstreemsematel juhtudel väidetakse, et nad peaksid saama kasutada liivakaste tavaliste tualettide asemel. Kui identiteedimängud jõuavad sellisele tasemele, tuleks küsida: kas see on enam tavaline eneseväljendus või hoopis segaduse ja suunava kasvatuse puudumise tagajärg?

Sooneutraalsuse edendamine on esiotsa käinud käsikäes sallivuse ja võrdsuse ideedega. Selle eesmärk on vähendada diskrimineerimist ja anda inimestele vabadus elada nii, nagu nad soovivad. Kuid kui see ideoloogia muutub läbivaks ja pühib kõrvale elementaarsed bioloogilised tõed, kas me siis ikka liigume õiges suunas? Paljud noored, kes muidu oleksid oma identiteedi ja enesekindluse leidnud loomuliku kasvu ja arengu käigus, satuvad vastakate sõnumite keskele ning ei tea enam, kes nad on või mida nad tundma peaksid.

Samalaadne probleem kerkib esile ka kehapositiivsuse teemas. Algne idee aktsepteerida erinevaid kehatüüppe ja vabaneda ebatervetest ilustandarditest on kindlasti positiivne. Kuid kas tõesti peaksime tolereerima ka terviseriske, mis kaasnevad rasvumisega? Kui kehapositiivsusest saab põhjendus ebatervislike eluviiside jätkamiseks, siis pole see enam positiivne, vaid väljakutse rahvatervisele. Liigne kehakaal, kui see pole seotud haigustega, on sageli tingitud halbadest harjumustest, mitte „loomulikust” kehatüübist.

Kas on aeg teha samm tagasi ja mõelda, kuhu me tõeliselt tahame jõuda?