JUHTKIRI Iga asja lõpp on millegi uue algus. Need, kes käed rüpes istuma jäävad, on määratud kindlale hukule. Kui veel kuu aega tagasi oli e-pood miski, mis andis küll kauplejale lisaväärtuse, kuid ei olnud kohustuslik, siis nüüdseks on vaid mõned nädalad viinud meid aega, kus e-pood on saanud endale esikoha kaubanduses, jättes tavapoed seljataha.

Mitmegi ennustuse ja analüüsi kohaselt on just e-kaubandus see, mis suudab veel viimsedki majanduse riismed päästa. Selles osas ollakse ka muidugi natukene eelarvamuslikud, kuid kuna muid ja paremaid variante silmapiiril ei terenda, siis on see ainus, millest kinni haakida.

Üleüldises mõttes on siiski märtsikuus ka e-kaubanduse mahud kuue protsendi võrra kahanenud, kuid vaid nendes valdkondades, kus see sellisel kriisiajal on möödapääsmatu. Kahanesid reisimise, majutuse ja turismiteenustega seotud e-maksed. Ilmaasjata ei pea majutusasutuste omanikud eelmist kriisi õnneajaks, mil majutusasutuste täituvus langes 30 protsendini võrreldes praeguse järsult nulli põrutamisega.

Ükski tõus ja ka ükski langus ei saa kesta igavesti. Nii on praeguseks näiteks tõusuteel söögikohtade, väärtpaberite ja kodusisustusega seotud teenuste e-maksed. Enne õhtut siiski hõisata ei maksaks, sest kuigi algus on olnud järsk, on see ju alles algus.

E-kaubandusele ei ole tõuget andnud mitte ainult kriis. Kasvutrend oli e-ostlemisel juba ennegi selgelt märgatav, mil võrreldes 2017. aastaga oli 2019. aastal e-maksete kasvuks lausa üle 50 protsendi. Tundub, et sellest oli vähe, sest kriisitõuge paneb sundolukorda ka need ettevõtted, kes siiani on e-poe rajamist iga päev edasi lükanud, tuues vabanduseks küll piisavate vahendite puudumise või lihtsalt ajanappuse asjaga sügavamalt tegelemiseks. E-ellujääjaid soosivad ka allahindlused, sest pärast paari kolistatud ämbrit, mis kaasnesid kaupluste lakke tõmmatud soodustusprotsentidega, võetakse edaspidi sooja sõnaga vastu ainult e-kaupluste allahindlused. Peale selle tundub üleüldse tabu hoida lahti tavakauplust, mis parasjagu ei paku klientidele midagi eluks hädavajalikku.

JUHTKIRI Iga asi tahab kohanemist ja enamasti ei hakata sellega tõsiselt pihta enne, kui on käes viimane aeg. Sundolukord loksutab nii mõnegi asja rööbastele ja uus sõit võib alata. Võib laias laastus öelda, et esimene koroonapaanikanädal on möödas.

Kuigi on tõsi, et haigus hiilis meie riigis ja ilmselt ka maakonnas juba palju varem ringi, siis suure pauguga läks kõik lahti umbes nädala jagu tagasi. Nädala on koolid olnud kaugõppel, paljud inimesed kodukontorites. Mõistlikumad on teinud ümber oma poodlemisplaanid, välditakse rahvarohkeid kohti. Toitlustuse valdkonna töötajatest on saanud toidukullerid, lastevanematest kooliõpetajad, treenerid ja keda iganes parasjagu tarvis läheb, rööprähklemine on moes!

Selleks, et ellu jääda, on vaja minna vooluga kaasa. Kui ei uju, siis suure tõenäosusega upud. Kurb on tõsiasi, et ka ujudes jääb kriisiolukorras suur võimalus uppumiseks, kuid proovida tasub igal juhul. Proovida tasub juba seetõttu, et kui muud abi sellest ei sünni, siis on teadmine, et on antud endast maksimum. Pealegi hoiab igasugune võitlus, ka võitlus tuuleveskitega, paanikaolukorras tegevuses ja nii ei jää aega üle mõelda, end hulluks mõelda.

Esimese koroonanädalaga on terve Eesti kohaneda üritanud. Olenemata valdkonnast või inimesest, alati on miski, mis puudutab kõiki. Isegi kosmeetikatoodete raviva näomaski reklaam ei ole enam sama tähendusega. Ka naljad on kohanenud. See, mis tundus mõni aeg tagasi naljakas, ei ole seda enam praegu. Kätte on jõudnud aeg, mil nii-öelda teatud koroonanaljad on lubatud. Ümber tehtud koroonaviisid, mis tahtmatult pähe kummitama jäävad, tualettpaberi- ja koduõppemeemid. Kõik on lubatud hoopis teisel tasemel, kui oli nädal või poolteist tagasi.

E-poed on sõiduvees ja tavakauplused ujuvad sõiduvee poole. Online klienditeenindus on saanud ettevõtetel üle öö reaalsuseks. Aastaid plaanitud e-poed on saanud nädalaga töösse, maksku mis maksab. Võimatuna näivad takistused on ületatud, sest olukord nõuab. Teadlikud inimesed suudavad püsida koduseinte vahel või üksinda loodust nautida. Teatri- ja kontserdikülastuste osas valitseb defitsiit, mille möödumist ei julgeta veel käega katsutavaks pidada.

Kui olukord nõuab, siis on kõik võimalik, ka võimatu.