Vigu kiputakse parandama alles siis, kui viimane häda käes ja paranduste tegemine on möödapääsmatu. Ideaalne oleks, kui kitsaskohtadele juhitaks tähelepanu juba eos ning muudetakse midagi ennetavalt, mitte alles siis, kui teisiti enam ei saa. Mõnel puhul peetakse seda priiskamiseks ja võib juhtuda, et ehk siis saaks inimesed paremini elada, mitte lihtsalt ära elada. Selline teguviis oleks nii mõnelegi pealtvaatajale mõttetu liialdus.

1. aprillist tõstetakse vanaduspensionit 45 euro võrra, mis tähendab tõusu kaheksa protsendi võrra. Ehk siis keskmine 44aastase staažiga vanaduspension suureneb praeguselt 483 eurolt 528 euroni. Tõusu põhjendatakse sellega, et oleks võimalik ära elada. Et vanaduspension oleks kooskõlas nii töötasude kui ka hinnatõusudega. Kokkuvõttes võib lihtsalt öelda, et pension lubaks ellu jääda. Kes aga soovib eakana lihtsalt ellu jääda? Aeg, mil elutöö on tehtud, peaks olema preemiaks ning boonuseks, pakkuma võimalust elada iseendale ja seda elu ka nautida. Elada paremini, mitte lihtsalt ära elada.

Ühes kuus annab 45 eurot igapäevasele ostukorvile juurde veidi üle ühe euro päevas. Hinnatõuse vaadates ei saa selle eest ilmselt endale midagi lisaks lubada, vaid saab jätkata oma vanu ostuharjumusi. Tagasihoidlik eestlane on tänulik sellegi eest. On õnn, kui saab elada vähemalt nii nagu varem, aga jumala eest mitte paremini.

Eelmise aasta jaanuariga võrreldes olid nii kaubad kui ka teenused 1,6 protsenti kallimad. Suure osa hinnatõusule andsid liha- ja lihatooted, värske puuvili ning jahu ja jahutooted. See tähendab, et kui pension tõuseb alles 1. aprillist, siis tuleb selleni veel kuidagi ära elada, et saada jätkata tavapärase rütmiga. Seda niipea, kui kevad esimesi märke annab ja esimene kõrgem pensionitasu pangakontole potsatab. Ettevaatus ei ole liiast ja mõistlik oleks ka säästa, sest selles, et tuleb uus hinnatõus, võib kindel olla. Millal silmad taas näevad uut lisandunud 45 eurot, ei või iial kindel olla.

JUHTKIRI Tiitel „suurim”, „parim”, „moodsaim”, „avaraim” on enamasti positiivne nähtus. Millal aga muutub liigne agarus ogaruseks? Igapäevane võistlus käib igal alal ja ellujäämise nimel ollakse vahel valmis tegema ka ogaraid otsuseid. Üheks hullunuimaks valdkonnaks on kindlasti kaubandus. Olgu siis kõikvõimsas internetis või digitaliseeritud nutikauplustes, mis igal sammul üksteist edestada proovivad.

See, et väikesesse Võru linna mahub rohkem kauplusi, kui keskmine võrulane vajaks, teab ilmselt igaüks. Ometi igatsetakse ikka midagi uut. Prisma Võrus veel kanda kinnitanud ei ole ja selle järele ka õhatakse. Eks ole juba ennemuistsest ajast teada, et inimloomus ihaleb ikka selle järele, mida parasjagu ei ole. Prisma liigset agarust üles ei näita ja nähtavasti Võru turule ei trügi.

Küll aga rööprähklevad siin mõned ketid lausa mitme kauplusega ja mõnele ei piisa enam mitmest pisipoestki, tehakse hoopis suuremaid plaane. Kipub jääma mulje, et lai kaubavalik on muutunud teisejärguliseks, esile trügivad kaubanduspinna suurus ja digitaalne võimekus. Igasugune nutilähenemine on esmatähtis. Nutikassad, digitaalsed hinnasildid on juba tänapäev. Ilmselt ei lase end kaua oodata aeg, mil ostukorv otse nutiseadmest ostunimekirja endasse laeb ja kaardirakendus poe skeemi järgi liikumiskaardi joonistab, sest mida suuremaks aetakse hiigelpoodide pinnad, seda keerulisem on neis orienteeruda.

Ei saa imeks panna, miks kauplused nii agaralt digiajastuga sammu peavad. Eestlaste e-riigi üle võidakse küll nalja heita, kuid hingelt on eestlane e-riigi vääriline. Eestlane e-ostles möödunud aastal 1,4 miljardi euro eest ja e-kaubanduse käive kasvas 26 protsenti. Kui vaadata tõsisasja, et internetimüük moodustab juba 20 protsenti kogu jaekaubandusest, ei saa kaubandushiiglastele ette heita, et ka tavakauplusi iga hinna eest suuremaks ja e-eeskujulikumaks soovitakse muuta. Millegagi peab internetis surfavat e-eestlast ometi ka kauplusesse kohapeale meelitama. Olgu siis selleks kauplusesisene GPS või digimuundatud hinnasildid.