JUHTKIRI Eelseisev jõulunädal manitseb olema eriti viks, viisakas, rahulik ning heatahtlik. Üks endast lugupidav inimene proovib neid kriteeriumeid järgida aasta ringi. Teinekord tuleb isegi välja. Kuigi jõule peetakse rahuajaks, siis ei ole kellelegi uudis, et sageli kasvab korrakaitsjatel ning päästjatel hoopis neil punastel kalendripäevil väljakutsete arv.

Pikk puhkus kipub eestlase natuke ogaraks ajama, sest ei suudeta ära imestada, kuidas tervelt kolm järjestikust pühapäeva rivis seisab. Eks terve kalendriaasta juba dresseeritakse. Esialgu iseseisvuspäev, mis annab ühe päevaga õrnalt puhkepäeva meki, seejärel võidupüha, kus juba kaks punast numbrit reas, sekka mõni üksik pidupäev veel, et agar eestlane mitmepäevase puhkamisega liialt ei harjuks. Siis ongi käes jõulud, mis niidavad ka kõige nobedamad ja sunnivad kolmel kalendripäeval pidusööki ja -jooki nautima.

Pärast pikki jõulupühi on õnneks toibumiseks antud 1. jaanuar, mis vaikselt tagasi töörutiini aitab harjutada. Selle jaoks, et punased pühad end kurbade sündmustega meenutama ei jääks, saab igaüks ise palju ära teha. Kuigi õnnetus ei hüüa tulles, pole ettevaatus iial liiast. Natuke krutskeid on siiski pühade ajal lubatud ning päris joone järgi ja nööri mööda ei maksa ka astuda. Eestlane kipub kahjuks selle koha pealt natuke äärmuslik olema. Olgu kõik või mitte midagi, vahepealset halli ala siinmail tavaliselt ei leia. On ju eestlaste lemmikvärvidki võrdlemisi konkreetsed: sinine, roheline ja must, ei mingit halli. Sinist värvi peab uuringu kohaselt oma lemmikuks lausa 22 protsenti, ilmselt seetõttu, et selle värviga algab ka mõnedel tähtpäevadel vardas lehviv lipp.

Pärast pikki pühi saab teha kokkuvõtteid, kas korrakaitsjate tööd suurendati või lasti ka neil väikestviisi pühi pidada. Ennustamine on siinkohal tänamatu töö ja seda, kuidas seekordsed pühad mööduvad, näitab ainult aeg. Tervitatav oleks, kui peale politseinike ei pea selgeltnägijate suuri abivägesid kasutama mõne jõulumüsteeriumi lahendamiseks, kes siis seda saladust enam vaka all hoida suudab.

JUHTKIRI Mõistusega võttes teavad kõik, et on asju, mida raha eest kahjuks osta ei saa ja on tegusid, mida rahaga heastada ei saa.

Ometi taandub paljude väga tõsiste asjade lahendus just rahale. Lõppkokkuvõttes taandub rahale mingis mõttes ka elu. Näiteks igapäevased annetused, mida palutakse kellegi ravi tarbeks või tervise parandamiseks. Öeldakse, et raha eest tervist osta pole võimalik, kuid mõneti ei pea see väide siiski paika. Suurema rahasumma korral saavad väga paljud inimesed osta endale tervenemise või vähemalt parema enesetunde või mõned eluaastad juurde.

Teisalt on kurbmäng see, et Eestis on enesetappude suremuskordaja Euroopa Liidu keskmisest poolteist korda suurem. Võib ju eitada, kuid väga paljud inimesed nimetavad oma põhiprobleemiks võlgu. Enesetapp on millegipärast natuke tabuteema, kuid sageli koorub selle pinna alt välja mõni põhjus, mis tegelikult on lahendatav. Kui raha ei ole nii oluline, siis ei peaks olema sel ka võimu inimest oma surmaringi lõksu tõmmata. Siinkohal peab kahjuks aga tõdema, et rahal on võimu ka pärast surma. Inimene, kes on otsustanud oma maistest probleemidest lahti öelda, ei mõtle sageli sammu ette, et arvestada sellega, kuidas võlad lähevad üle pärijatele. Seega on raha nii imetabane ese, et võlga ei võta isegi mitte surm.

Ka see, kuidas enamik inimesi pärast lähedase lahkumist hakkama saab, koondub ümber raha. Kui uuringus küsitletakse 37 inimest, kes peavad kuidagi oma lähedase ootamatu lahkumisega toime tulema ning paljud neist nendivad, et neil ei ole professionaalse abi tarvis raha, siis on selge, et raha puudumisest surmaga vabanemine ei aita ei ühel ega teisel moel, vaid kehtib reegel, et kus on, sinna tuleb juurde ja kus ei ole, sealt kaob viimnegi.

Rahaga on võimalik tekitada enesele kahju, rikkuda oma tervist ja teisalt siis jälle selle parandamist kinni maksta. Rahast ei saa lahti öelda ei ühel ega teisel moel. Ei ole võimalik surres lihtsalt kaotada võlgu ega kaotada ka summasid pangakontolt. Pärijad jäävad mõlemal juhul, kes peavad taas mõtlema, mida või kuidas selle oleva või olematu rahaga peale hakata.