JUHTKIRI Äärmuslikud meetodid on tänapäeval pigem trend kui harv juhus. Ei ole kaua aega möödas sellest, mil eestlasi prooviti kõrge hinnaga alkoholist eemale hoida. Sekka poogiti ka kampaaniaid, millega katsuti inimest sunduslikke meetmeid kasutamata õigele teele suunata. Sama kehtib ka rohelise mõtteviisi puhul. Iga kord hurjutatakse aina rohkem, et prügi käib prügikasti ja mitte niisama lihtsalt, vaid sorteeritult. Ometi on igal aastal „Teeme ära!” kampaania raames kokku korjatud rämpsu hulk jahmatav.

Siit selgub, et hea sõna ja suunamisega muudab veel kohusetundlikumaks neid, kes niigi reeglitest kinni peavad ja paremad inimesed proovivad olla. Need, kes armastavad alkoholi palju tarbida, leiavad selleks võimaluse, ja kes ei mõtle iial prügi prügikasti visata, rääkimata selle sorteerimisest, jäävad oma vanade liistude juurde. Ainuke vahe on selles, et nüüd on nad vähemalt kursis, et leidub rumalaid, kes risu nende järelt kokku korjavad ja õigesse kohta toimetavad.

Kõiksugu aktsioonid on teatavasti üsna kulukad. Seetõttu on mõistlik kulusid jagada. Hea võimalus on leida suuremad ettevõtted, kes pitsitamise peale päris uppi ei kuku ning oma elu nende rahakoti kaudu lihtsamaks teha. Näiteks peab viie aasta pärast plastpudeli kork jääma avamisel pudeli külge. Tuleb välja, et ühele keskmisele eestlasele on keeruline selgeks teha, et mitte ainult pudelit, vaid veel vähem pudelit ja korki eraldi maha loopida ei ole mõistlik. See on paras aeg asuda probleemi juurte juurde ehk siis joogitootjateni, kes selliste korkidega pudelite tootmiseks peavad muudatustesse investeerima. Lõppkokkuvõttes ei jõua tootja ise kõiki kulusid koormana seljas vedada, mis annab hea põhjuse hinnatõusuks. Seega rumalad, kes peavad teiste prügi kokku korjama, peavad edaspidi ka näiteks karastusjookide eest rohkem maksma.

Ehk peitub iva hoopis inimese laiskuses. Laisk inimene ei jaksa pudelikorki pärast joogi tarbimist pudelile peale keerata. Teatavasti mugavused aga maksavad, nii on ka viie aasta pärast limonaadi ostes tarvis oma mugava korgi eest tasuda olenemata sellest, kas seda mugavust soovitakse kasutada või leitakse endas piisavalt jõudu kork õigesse kohta tagasi keerata.

JUHTKIRI On trendikas kutsuda maale elama, eemale linnakärast vaikust nautima. Ka väike Võru linn on tallinlaste jaoks maa. Kui varem veel oli nii, et maakonnas elavad inimesed väisasid Võru kui suurt linna ning said siin enamik toimetusi tehtud ja asju soetatud, siis nüüd ei kipu see kõik lihtne olema.

Tegemist on rohkem nokk kinni, saba lahti olukorraga, kus inimesed ise on kaudselt kaasa aidanud sellele, et Võrus on nii paljudki asjad väikelinna sarnased, võiks öelda, et lausa maakoha sarnased. Ostujõulisi inimesi on Võrumaal vähem, neid, kes hindavad ja saavad endale lubada erilisemaid asju, on vähem ning seetõttu ei tasu siin midagi eksklusiivset ka pakkuda. Teed vallutavad maksimaalselt odava kaubaga suured kauplused, mis viimased väiksemad tegijad lämmatavad.

Need, kel on vähegi võimalust, sooritavad oma ostud suuremas linnas. Isegi lihtsamate asjade järel käiakse juba vähemalt Tartus, kui mitte Tallinnas. Juhul kui midagi peaks kohe ja pikema etteteatamiseta tarvis minema ja pole võimalust sõita, siis minnakse ringreisile Võru kauplustesse, kuid enamjaolt veendutakse, et tulutult. Lõppkokkuvõttes tellitakse vajalik asi mõnest e-kauplusest või interneti järelturult või leitakse siiski võimalus mõnda suuremat linna väisata.

Järgmisel korral kaalutakse aina rohkem, kas Võrust üldse tasubki miskit otsida või peab sammud kohe suurlinnatulede poole seadma. Kuna klientide arv langeb, siis on keeruline maksta töötajatele palka ning seepärast on häid töötajaid ka keerulisem leida. Sageli kohtame pisemate poodide ustel silte, eriti pühapäeval, et erandkorras ollakse suletud. Inimene ei saa enam kaupluste peale kindel olla, kuid ometi on inimene harjunud mugavusega. Seda näitas ka kriis, mil kadus elekter ning paljudel ei olnud koju varutud isegi küünlaid, patareisid ega tikke. Harjutud on kohe minema ning ostma kõik, mis tarvis. Juhul kui väike Võru seda enam ei paku, suundutakse suurematele jahimaadele ja lõpuks on Võrus hea vaikne elada, kuid poes ning tööl käia on parem rohkemate võimaluste linnades.