JUHTKIRI On trendikas kutsuda maale elama, eemale linnakärast vaikust nautima. Ka väike Võru linn on tallinlaste jaoks maa. Kui varem veel oli nii, et maakonnas elavad inimesed väisasid Võru kui suurt linna ning said siin enamik toimetusi tehtud ja asju soetatud, siis nüüd ei kipu see kõik lihtne olema.

Tegemist on rohkem nokk kinni, saba lahti olukorraga, kus inimesed ise on kaudselt kaasa aidanud sellele, et Võrus on nii paljudki asjad väikelinna sarnased, võiks öelda, et lausa maakoha sarnased. Ostujõulisi inimesi on Võrumaal vähem, neid, kes hindavad ja saavad endale lubada erilisemaid asju, on vähem ning seetõttu ei tasu siin midagi eksklusiivset ka pakkuda. Teed vallutavad maksimaalselt odava kaubaga suured kauplused, mis viimased väiksemad tegijad lämmatavad.

Need, kel on vähegi võimalust, sooritavad oma ostud suuremas linnas. Isegi lihtsamate asjade järel käiakse juba vähemalt Tartus, kui mitte Tallinnas. Juhul kui midagi peaks kohe ja pikema etteteatamiseta tarvis minema ja pole võimalust sõita, siis minnakse ringreisile Võru kauplustesse, kuid enamjaolt veendutakse, et tulutult. Lõppkokkuvõttes tellitakse vajalik asi mõnest e-kauplusest või interneti järelturult või leitakse siiski võimalus mõnda suuremat linna väisata.

Järgmisel korral kaalutakse aina rohkem, kas Võrust üldse tasubki miskit otsida või peab sammud kohe suurlinnatulede poole seadma. Kuna klientide arv langeb, siis on keeruline maksta töötajatele palka ning seepärast on häid töötajaid ka keerulisem leida. Sageli kohtame pisemate poodide ustel silte, eriti pühapäeval, et erandkorras ollakse suletud. Inimene ei saa enam kaupluste peale kindel olla, kuid ometi on inimene harjunud mugavusega. Seda näitas ka kriis, mil kadus elekter ning paljudel ei olnud koju varutud isegi küünlaid, patareisid ega tikke. Harjutud on kohe minema ning ostma kõik, mis tarvis. Juhul kui väike Võru seda enam ei paku, suundutakse suurematele jahimaadele ja lõpuks on Võrus hea vaikne elada, kuid poes ning tööl käia on parem rohkemate võimaluste linnades.

JUHTKIRI Kui aegu tagasi olid elekter, internetiühendus, soe vesi ja muu selline luksus, siis nüüd enam mitte. Tänapäeval on inimkond jõudnud etappi, kus kõik eelmainitu on iseenesestmõistetav. Kahjuks ei ole vale väide, et inimene harjub kõigega. See ei ole pelgalt sõnakõlks selle kohta, et inimene harjub kehvades olukordades hakkama saama ja puudustega toime tulema, see käib ka heade asjade kohta.

Tänapäeva inimene, kes on nii pikalt koos elanud elektri ja internetiühendusega, ei oska isegi ette kujutada olukorda, kus neid enam ei ole. Loomulikult ollakse ju sellesama interneti ning televiisori vahendusel kuulnud võimalusest, et ühel hetkel võib tekkida olukord, mil meil ei ole ärgates vett, millega pesta või toitu valmistada. Või puudub võimalus tuld põlema lülitada või tuttavatele sotsiaalmeedias sõnumeid saata.

Ometi tuleb selline olukord ikkagi nagu välk selgest taevast. Kui ammu aega tagasi peeti utoopiliseks sellist võimalust, et saaks kellelegi sekundiga interneti teel foto saata, siis nüüd peetakse utoopiliseks võimalust, mil meil enam neid hüvesid ei ole. Võib ju palju rääkida maailma automaatseks muutumisest, sellest, kuidas kõige võimaliku jaoks on olemas robotid, kes saavad inimtööjõudu asendada. Olukorras, kus lülitub välja elekter ja internetiühendus lakkab töötamast, taandub kõik siiski inimjõule tagasi.

Siinkohal ei saa rääkida ainult sellest, et kõigi nende hüvede tagasisaamine taandub inimjõule, vaid ka kõik see, mis on meie ümber. Nii saadakse ka nii mitmeski majapidamises aru, et kui õhtune meelelahutus televiisori ja sotsiaalmeedia kujul kaob, kas siis nutimaskide tagant väljunud inimesed, kes elavad füüsiliselt ühe katuse all, teevad reaalselt seda teineteise või elektri ja internetiühenduse pärast.

Selles nii laialdaste võimalustega maailmas ei tohi jätta tähelepanuta, et kõik taandub inimestele. Kuniks inimkond suudab koos eksisteerida ka tühjas pimedas toas, teineteise kõrval, maskideta ja ikka õnnelikuna, siis on lootust helgeks tulevikuks. Juhul kui elektri väljalülitudes jututeemad, huvi teineteise vastu, mõistlikud tegevused ning arusaamine otsa saab, on tarvis oma prioriteedid ja lähedased kriitilise pilguga üle vaadata.