ARVAMUS
Eesti eelmise aasta uute autode müügi esikohal troonib rahvaauto Škoda Octavia. Mudeli hind algab 15 500 eurost ning auto olemus meelitab viisaka lihtsusega. Proovisõidu autol sai oma käega juhiistme kerele parimasse asendisse keerata ja vändata ning liigselt moodsaid elektroonilisi tilu-lilusid sõitu häirimas polnud.
Kas tõesti luukpära?
Tartus asuvast Aasta Auto esindusest lunastan pärast paari pookstavi paberil omale hõbehalli Octavia, mis end teadmatule silmale esmavaatlusel kui sedaani esitleb. Eraldi väljajoonistuv „taguots” on ju olemas, kuid tõeliselt tore sürpriis saabub pagasiluuki avades. Olen ise tuhandeid kordi hädas olnud sedaani pagasiruumi suurekabariidiliste esemete (jalgratas, toolid) paigutamisel ning tihti on mingi osa veetavast mandist pagasiluugi vahelt välja kõlkuma jäänud. Škoda sellist meelehärmi ei paku ning allaklapitavate tagaistmete puhul suureneb senine 568-liitrine varuratast sisaldav maht lausa 1558 liitrini (koos varurattaga). Sinna pane või terve onu Volli nõukaaegne sektsioonikapp ning onu Volli ise mahub ka kaasa reisima.
Vajutada või ei?
8,3 sekundiga saavutab 4,6 meetri pikkune ja koos väljaklapitud peeglitega kahe meetri laiune raudruun sajakilomeetrise tunnikiiruse. Endaga kaasa liigutab ta üle 1200 kilogrammi metalli ning kaheksakümnekilost tihendit rooli ja istme vahel. Kapoti all tuksub 1,5 TSI 110 kW võimsusega bensiinimootor vürtsitatuna seitsmekäigulise DSG automaatkäigukastiga. Škoda Octavia puhul on kõrgemale käigule üleminekud tunda pisikese pausiga kiirenduses. Kohati jääb käigukast veidi mõtlema, mida edasi teha ja pöörded hoiab ta seni kõrgel. Peale tavapärase drive-versiooni saab valida sportlikuma mineku (suutsin ka 35 liitrit „sajale” kohati vajutada) ning vahe kiirendusi tehes on tõesti tajutav. Kuvan näidikutepaneeli keskele hetke kütusekulu ja drive-režiimis kulgemine esitleb seal kenasti tagasihoidlikumaid numbreid.
Gaasi vabastades ilmub ekraanile sulnis 0,0 liitrit „saja” kohta ning sellise arvuga kulgeks või maailma lõppu. Esindus lubab keskmiseks kütusekuluks saja kilomeetri kohta 5,1 liitrit ja aastane kulu 10 000 kilomeetri läbimise korral jääb 660 euro tuuri.
Grammike ikaldust
Harjumatuna mõjuvad mitmevärvilised taustaringid kiiruse, mootoripöörete, mootoritemperatuuri ja kütusepaagi näidikuseierite taga. Taust seierite taga võiks vabalt olla silmale rahulikumalt ühevärviline. Et kiirusel paremini silma peal hoida, saab näidukuteploki keskele kuvada elektroonilise numbrikuva – see ala on rooli- ja tooliasendist hoolimata alati selgelt näha. Kui natuke veel ägiseda, siis on kellaaeg näidikupaneelis oskuslikult peitu pandud vasakusse nurka, kus ta on üsna keeruliselt märgatav. Ootamatu on ka see, et akent veidi avada soovides liigub see vajutuse peale täies mahus alla. Ju on osaliselt avamiseks mingi salanipp, mida ma paari korraga ei omandanud.
Ja sa rulli-rulli-rulli!
Laitusi rohkem ei tule ning kiita saab väga loogiliste juhtnuppudega rool, kõik on kergesti hoomatav ja rulliknuppude abil hõlpsasti kontrollitav. Seni pole ma suurem asi roolinuppude näppija olnud, aga Octavia puhul leidsin end mitmel korral rullikutest valikuid langetamas.
Auto keskkonsoolis ilutseb 10,25tollise mõõduga näidikutepaneel, kust saab endale meelepärast lugulaulu valida, uurida hiljem auto kütusekulu ning saata korda muid meeliülendavaid veebipõhiseid imesid wifi kaasabil.
Kõige põnevama avastuse teen mahukat kindalaegast uurides – sealt leian lumehelbemärgiga regulaatori, mis võimaldab joogid-söögid kenasti jahedasse susata. Kindalaegas ise saab ka eraldi kuldse tähega aukirja ruumikuse eest: pane või kolm kapsapead ja pool kotti porgandeid sinna jahedasse.
Suguseltsi au ja uhkus
Auto välimus mõjub elegantselt. Suguvõsa kokkutulekule võib sellega igati soliidselt saabuda ning jätkata juttu heast elujärjest ja peagi ees ootavast Maldiivide reisist. Kahenädalasest. Tagaistmele on mugav paigutada koos turvatooliga peenikest peret ja ka mitte nii peenikesi kaasreisijaid – ruumi jagub mõlemale sihtrühmale piisavalt. Masina uksed on mõnusad suured ning see tingib sõidukisse hõlpsa sisenemise ja väljumise. Ei mingit külg ja pea ees ukerdamist ja hiljem kolmekesi tädi Eleonoore väljasikutamist. Tädi saab täiesti omal jalal välja ning tunda end tõelise leedina.
Для души – midagi hingele
Tavapäraselt viin prooviauto tuuritama kruusale ning elamuse suurendamiseks lasen kurvides akna alla. Reibas kividelend põhja all teeb meele heaks ja masinatunnetus on super, nagu teine nahk minu enda oma peal. Akent on kõrvale meeldiv alla liigutada ka kiirendamise ajal, rahvaauto teeb parajalt tigedat möiratust ning lajatab piraka portsu uhkustunnet juhi hinge. Nagu traavel oleks saduldatud jalge vahele ning üks õige kauboi ongi oma käbeda ratsu üle uhke. Kõik kiiremad ringid teen suletud alal ning kaasliiklejaid sel ajal proovisõidu lähedal ei viibi. Turvalisus on oluline proovisõidu korraldajale ja auto sõiduks väljastanud Tartu Aasta Auto esinduse meeskonnale.
Lõpp hea, kõik hea
Linnaliikluses manööverdades on Škoda Octavia käbe ning kabariiditunnetus tuleb kiirelt. Kohati muutun ise selliseks reavahetajaks ja „sõelujaks”, nagu ma neid sarjan ja labiilseteks tituleerin, kui oma isikliku auto roolis kiirusega natuke üle 43 kulgen. Sõbra ristmikult Turu tänava poole liikudes saan tõsiselt proovile panna auto manööverdamisvõimed, sest üks päevinäinud neljarattaline otsustab kõrvalteelt peateele ette kärutada. Kiire põige paremale päästab päeva ning linnaliiklust valesti hinnanud papi saab rahus oma popsuva autoga Emexi vanametalli kokkuostu poole liikuda.
Kes teab, ehk lähebki oma tossutava uunikumiga viimast ringi tegema ja uue auto sissemaksuraha nõutama?
- Otsusta täna, aga kasuta homme
- Lustisõit Eesti number kahega – õndsalt nagu vanajumal pilvepiiril!
- Ärge unustage ajutist töötajat pärast lepingu lõppemist tööle!
- Nii see maailm ringi käib
- Kas oluline on kvaliteet või kvantiteet?
- Isegi loodus ja haigus taltuvad paksu rahakoti ees
- Üksi kaugele ei jõua
- Kõik on valikute küsimus
- Võrukese arvamus uuest pargist
- Palun rohkem inimlikkust!
- Emaks olemist ei saa raamidesse suruda
- Teiste järelt koristamine on uus trend
- Saiake või porgand?
- Tükk tühja maad, mida keegi ei vaja
- Karm reaalsus ja äärmuslikud abinõud
- Kas meil EKREta on veel lootust?
- Enne kui jooksed, tasub alati mõelda, kelle järel, milleks ja kas ikka
- KIRJAD 85 aastat tagasi toimus ebaseaduslik relvastatud riigipööre
- ARVAMUS Uus Rõuge vald peab võitlema nii uute kui ka vanade probleemidega
- ARVAMUS Möödunud riigikogu valimistest
Edasi lugemiseks palun logige sisse
Digilehe lugemisõigusega saab ligipääsu portaalidele vorumaateataja.ee ja digileht.vorumaateataja.ee, mis sisaldavad kõiki artikleid, kaastundeavaldusi, kuulutusi ja reklaame. Lugemisõiguse saab vormistada SIIT. Millest sõltuvad ravimite hinnad ja see, kas haigekassa nende eest maksab?">Edasi lugemiseks palun logige sisse
Digilehe lugemisõigusega saab ligipääsu portaalidele vorumaateataja.ee ja digileht.vorumaateataja.ee, mis sisaldavad kõiki artikleid, kaastundeavaldusi, kuulutusi ja reklaame. Lugemisõiguse saab vormistada SIIT.Sageli kuuleme uudiseid meeletult kallitest ravimitest, mille eest riik ei maksa. Inimesed aga ei tea, kuidas ravimite hinnad kujunevad ja miks haigekassa neid alati ei hüvita. Haigekassa ravimite ja meditsiiniseadmete peaspetsialist Argo Aug lükkab ümber viis levinuimat ravimimüüti.
1. müüt: ravimid on järjest kallimad, sest nende väljatöötamine on järjest kallim
Ravimite hind kujuneb nii nagu ka muude kaupade puhul: mida rohkem on tahtjaid ja mida vähem on pakkujaid, seda kõrgem hind. Ravimite väljaarendamine võtab loomulikult aega ning ravimite hinna arvutamisel püüavad ravimifirmad katta ka ebaõnnestunud projektide kulusid, kuid see ei ole kõrgete hindade peamine põhjus. Sageli on uute ravimite väljatöötamiseks vajalik teadustöö tehtud hoopis ülikoolides ja nii juba osaliselt riiklikult rahastatud.