JUHTKIRI Üks asi viib teiseni, mõni asi tuleb ja teine läheb ning kolmas hoopis kordub. Ühest küljest seati alates esimesest juunikuu päevast nõudeks peita alkohol kaubalettidelt ära. Kaupmehed olid tigedad ning kogu ümberehitus kulutas palju eurosid. Inimene harjub aga kõigega ja käsk on kahjuks vanem kui meie. Kõik kaupluseketid ja ka üksikud poekesed olid sunnitud varem või hiljem kas või hambad ristis seaduse loodud käsku täitma.

Alkohol silma alt ära pandud, võis südamerahuga hakata oma aegumatuid rumalusi lappima ja alkoholiaktsiisi langetama. Kõik, kes hinge kinni hoides ootavad selgust, kas alkoholiaktsiisi langus ka lihttarbijani jõuab, said rõõmustava uudise osaliseks. Erilist rõõmutantsu tasub teha muidugi kangema kraami armastajatel, sest aktsiisilangusega on mõned kaupluseketid lubanud viinapudeli hinda lausa pooleteise euro võrra langetada. Pisut meeleheidet peavad tundma aga need, kes armastavat lahjemat kraami, sest pudelitäie õlle hinnalangus jääb lubaduste kohaselt kõigest 0,10–0,14 euro vahele. Seega võib õllejooja end lohutada, et ei tasu piiri taha märjukese järele minna. Nimelt saab alates juulikuust panditaara tasu võrra veelgi kokku hoida. Ehk siis 0,10eurose pandiraha asemel on igalt pudelilt veel samas summas lisavõit, mida saab edumeelselt kasutada näiteks erinevate taaraautomaatide vahel tiirutamiseks, sest enamasti ei soostu need korrektselt töötama.

Et iga suvekuu alguseks mõni sooja ilma nautlevate uljaspeade meeli selgemaks lööv seadusemuudatus jaguks, siis asutakse uuest nädalast ka tubakalembeste heaolu kallale. Kuna eestlane on parajalt kangekaelne ja jäärapäine, siis ei aitagi muu, kui tuleb eeskirjadega kõik puust ja punaseks ette maalida. Peites ära nii alkoholikui ka tubakatooted on veidi naiivne arvata, et seetõttu nende toodete ihalejad päris alkoholi- ning tubakatarbimisest priiks hakkavad. Veidi meenutab isegi lasteaiamentaliteeti. Kui mõistusega inimene aru ei saa, siis tuleb ahvatlused silma alt kaugemale käkkida.

JUHTKIRI Kipub olema, et soodne hind nihutab piire. Kui midagi väga odavalt kätte saada, siis ei keskenduta tihti sellele, kas meil asja tegelikult ka tarvis on. Kallima ostu puhul vaagitakse kaua ja teinekord lõpuks ka loobutakse. Tekib küsimus: miks ollakse pigem nõus soetama mitut mittevajalikku asja soodsa hinna eest, kui et osta üks hinnalisem ning vajalik? Raha käiakse välja kiirelt, ilma süütundeta, ja miks peabki end süüdi tundma, sest sai ju soodsalt. Kui tegemist on suurema väljaminekuga ja parasjagu tavahinnaga tootega, siis avanevad rahakotirauad raskelt.

Ehk on see kõik ka põhjuseks, miks tarbimisühiskonda korduvalt korrale kutsutakse. Püütakse igas valdkonnas ning erinevate vahenditega inimeste tarbimist ohjata. Rangete reeglitega see teinekord ka õnnestub, kuid mitte alati. Arutult tarbima paneb meid sageli aga hirm vaesuse ning puuduse ees. Kui ei teenita nii palju, kui hing ihkab, siis tihti ei mõelda asjadele õige nurga alt. Soetatakse midagi soetamise pärast, sest kallimat ei saa lubada ja midagi peab ju inimesel siiski olemas olema. Pealegi ka ostmise rõõm on rõõm, tootest olenemata. Natuke tõukab sellisteks otsusteks ka meenutus ajast, mil kõik oli alati otsakorral ja saada ei olnud suurt midagi. Tol ajal oli lauslollus jätta soodne asi ostmata, tegelikult oli lollus jätta mingisugunegi saadav asi ostmata. Tänapäeval ongi see hirm kandunud natuke teise võtmesse. Ostetakse palju, sest saab soodsalt ja midagi ju peab ostma.

Samal põhimõttel toimub alkoralli ja kütuseost naabrite juures. Kui mõelda, et üks eestlane kulutab ühes kvartalis alkoholile 300–400 eurot, siis paneb kukalt kratsima küll. Kas alkoretketa ka nii palju siin kohapeal raisataks? Sealt aga tuleb osta. Ja mida rohkem, seda uhkem, sest soodsalt ju saab ja patt oleks jätta võimalus kasutamata. Pealegi tiksub kuklas ka mõte, et kui osta vähe, siis justkui läheks tuldud tee ning kulutatud autokütus raisku.