ARVAMUS Mind ajendas sulepead haarama Lõunalehes avaldatud kirjutis, mis kajastas muinsuskaitsjatele šokki põhjustanud linnaväljaku valmimist.

Põhjuseks tuuakse, et ajaloolistele hoonetele avanev vaade Katariina alleelt on takistatud uute valgustite paigutuse tõttu. No kuidas nii? Valgustid ju valgustavad ja vaatamist väärivad hooned muutuvad veelgi nähtavamaks. Ega need valgustid ole Tamme- Lauri tammepuu jämedused, et need kuidagi vaatevälja takistaksid. Mind häirib rohkem see, et kauni koolihoone kõrval on juba aastaid seisnud jubeda väljanägemisega lagunev tehnikumihoone. Kas see siis kõlbab sinna sellises seisundis, nagu see on? Parki ja tänava äärde sobivate valgustite säras hakkab kogu ilmet mõjutama pigem see hooldamata hoone, või mida arvate teie, linlased ja ametnikud?

Võrukesena meenub mulle, et iga uue projekti eel ja tööde käigus on ikka olnud virisemist ja hala, et milleks ja kellele. Töö valmis saades on kõik rahul ja halajad tormavad esimesena neid objekte ekspluateerima. Ma pean siin silmas Roosisaarele viivat silda ja Tamula rannapromenaadi. Olgem ausad ja tunnistagem, et need on saanud Võru uhkuseks ja tõmbenumbriks. Ma olen 100 protsenti kindel, et Võru uus linnaväljak saab uhkeimast uhkem. Võiksime võrukestena õnnelikud olla, et meil on midagi sellist, mida tahetakse kaugemaltki kaema tulla. Mina olen selle poolt, et on rohkem rauda – see tähendab vähem lõhkumist ja pikka iga uuele kenale kohale kodulinnas. Kuna elan siin läheduses, siis olen pargi valmimist algusest peale näinud. Milline ränk töö! Iga ilmaga varavalgest pimedani, kivi kivi haaval tehti lühikese ajaga ära hiigeltöö. Kindlasti valati pangede viisi higi, ja arvan, et ka palju pisaraid, sest tihti tuli tööd ümber teha, et parim välja tuleks. Kritiseerimise asemel võiks hoopis kiita neid inimesi, kes selle töö päris lühikese ajaga teostanud on.

Mind ennast huvitab see Lõunalehe artiklis mainitud ajalooline vaade. Millisest ajast see pärit on ja milline see vaade oli? Läinud sajandi 60ndate keskel oli keset väljakut suur lilleklomp ja teede ääres alles väikesed istutatud puud, mis nüüd 60 aastaga olid nii suureks kasvanud, et need tuli maha lõigata. Võibolla on mõeldud veelgi varasemat vaadet? Siis oli siin ju turuplats ja ilmselt hobuste lasipuud. Kas need siis peaks ka 21. sajandisse edasi kanduma ja kuidas need praegu siia sobiks? Tänasel päeval oleks lasipuude ääres muidugi autod reas. Tahaksin kuulda ka teiste linlaste arvamust selle palju rõhutatud ajaloolise vaate kohta.

JUHTKIRI Hooldekodudesse satuvad enamasti inimesed, kes enam omal käel hakkama ei saa ja on sunnitud ühel või teisel põhjusel oma päevi võõras keskkonnas veetma.

On lootust, et inimene harjub kõigega ja seetõttu oskavad nii mõnedki hooldekodu elanikud uut “kodu” aja möödudes oma koduks pidada. Selleks on tarvis aga inimlikku suhtumist, mõistmist, puhast keskkonda ja hoolimist. Kindlasti on selles osas praegu nii mõneski Eesti hooldekodus veel vajakajäämisi.

Kus on aga see kitsaskoht, millest alustada vajakajäämiste likvideerimist? Kuidas muuta hooldekodud hoolekandeasutustest, kus inimesed on sunnitud justkui puuris olema, kodusteks paikadeks? Jaanuarist jõustuva sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt peab teenust vahetult osutaval hooldustöötajal olema kutseseaduse alusel saadud hooldustöötaja kutse või ta peab olema läbinud kutseõppe tasemeõppe õppekava või täiendkoolituse. Kas see peen nõue teeb meie hooldekodud kodusemaks?

On paratamatu, et täna peavad hooldustöötaja ametit ka inimesed, kel puudub ametlik paber selle kohta, et nad on omandanud näiteks õe eriala või saanud mõne muu kõrgema hariduse. Olude sunnil on nad oma ametisse surutud, kuid see ei tähenda veel, et nad sellesse ametisse ei sobi.

Hooldustöötajatelt vastava kvalifikatsiooni nõudmine tingib ilmselt olukorra, kus hooldustöötajaid jääb veelgi vähemaks. Kui enda koolitamisega tuleb niikuinii vaeva näha, siis võidakse valida pahatihti hoopis mõni teine, lihtsam amet. Ei tule kellelegi üllatusena, et hooldustöötaja amet on üks keerukamaid. Tõsi, ka selleks on tarvis teadmisi, kuid teadmistest veelgi olulisem on inimlikkus.

Kui juba täna on hooldekodud olukorras, kus neil ei ole piisavalt töötajaid, siis edasine olukord kisub veelgi nutusemaks. Kindlasti on täna nii kehvemaid kui ka paremaid hooldustöötajaid, paraku on selline olukord igal ametikohal. Küll aga võib taoline nõudmine tekitada olukorra, kus nii kehvemad kui ka paremad hooldustöötajad õpivad end muusse ametisse, kuigi mitmed neist sobivad hooldekodudesse kodutunnet looma justkui valatult. Inimlikkuse ja hoolimise tõendamiseks kahjuks koolitustel paberit ei väljastata.