JUHTKIRI Väidetavalt on asju, mida ei saa osta ega takistada ükskõik millise raha eest. Üheks selliseks teguriks on inimese tervis.

Miks küll siis aga kogutakse usinalt raha kolmekuuse Annabeli elu päästmiseks? Geeniravimi hinnaks on 2,125 miljonit USA dollarit, mis teeb sellest maailma kõige kallima ravimi. Kui võib väita, et inimelul on hind, siis on see hetkel just see paar miljonit, mille õigeks ajaks kokkusaamine võib vaid mõnekuuse inimhinge päästa ning täielikult terveks ravida.

Teine asi, mille vastu rahaga ei saavat, on loodusjõud ehk vääramatu jõud. Äikesetormi või rusikasuuruseid rahekuule rahaga ilmselt ära ei hoia, küll aga säästab oma vara kindlustamine kahjudest. Sellisel juhul mine tea, ehk oligi majale ammu uut katust või fassaadiuuendust tarvis. Saab tekkida olukord, kus loodusjõu abiga ostetakse endale tasuta kodu-uuendus.

Nii lihtne see kõik siiski ei ole, sest hirmkalli ravimi jaoks raha kokkusaamine on üsna vaevaline. Vajatakse kogu Eestimaa abi ja loodetakse iga päev õnnestumisele. Ka tormikahjude enda kasuks pööramine kehtib vaid neile, kel on olnud õigel momendil piisavalt oidu ning rahalisi vahendeid sõlmida kodukindlustuse leping, mis sellise katastroofi puhul katet pakub. Eestlane ei tundu siinkohal eriti ettemõtlev olevat, sest kodu on näiteks kindlustatud vaid 59 protsendil inimestest. Kurb tõsiasi on ka see, et kodu kindlustavad kõige vähem eakad inimesed ning kesisema sissetulekuga kodanikud. Reaalsuses on nad aga paraku õnnetuse korral kõige enam tuge vajav seltskond. Eakatel ei ole enamasti enam tervist ega ka raha uue kodu loomiseks. Ka vähekindlustatud peredel napib sissetulekut ja finantsi.

Olgu olukord kui kehv tahes, tuju teeb alati paremaks naabritega võrdlemine. Kui kurta näiteks vana ja väsinud muruniiduki üle, siis tuleb kohe naeruvõru ümber suu, kui pelgalt silmanurgast vaadata vikatiga vehkivat naabrimeest. Nii on ka näiteks Lätis ja Leedus kodukindlustanute arv veelgi väiksem, 49 ja 50 protsenti.

JUHTKIRI On täiesti normaalne, et tänavaid parandatakse ja asfaltteid tehakse juurde, loodusparkidesse ja külastuskeskustesse aga kerkivad uusimad atraktsioonid. Mida kõrgemaid ehitisi suudetakse valmis teha, seda kõvemad tegijad ollakse ja seda uhkem on öelda: „Ära tegime!”. Kas kõrgusteni küündivad ideed ka inimmõistuseni jõuavad, on iseasi.

Pole enam uudis, et eestlased näevad Tallinna panoraami uuelt kõrguselt ja uuest vaatenurgast, sest äsja avatud ja 120 meetri kõrgusel asuv vaateratas kilulinna servas seda vaatepilti pakub. Samas pole midagi imelikku selles, et Rõuget külastavad paljud põhjaeestlased ja kaugemalt tulijad, sest seal asuvad Eestimaa kõrgeimad vaatlustornid, mis teevad oma silmailuga vaat et kümme korda ära Tallinna vaaterattale.

Paraku ei mõelda siinkohal kõigele eelnevale, mis uute ettevõtmistega kaasas käib. Kui asi valmis, ollakse valmis vinguma ja halvimal juhul vigu otsima. Ka seda tuleb ette. Ilmselt ei mõtle paljud asjaolule, kui asutakse näiteks vaatetorni siluetti nautima, et see on kellegi koostöö tulemus. Ka see on omaette kunst – suhelda erinevates maailmades töötavate inimestega ja jõuda lõpptulemuseni. Külastajad ei tohiks olla sel juhul muust maailmast, vaid oskama samuti lõpptulemust hinnata. Meie kogemus ja koostööoskus annavad igale panusele uue väärtuse. Võtame kas või näiteks kohaliku kingavabriku, kelle jaoks pole vähem tähtis hoida elus Eesti jalatsivalmistamise traditsioone.

Tõsi, kui poleks tegijaid, siis poleks ka virisejaid ja maailm oleks üksluine koht, kus kõik on kõigega nõus. Aga siiski, kui kõike eelnevat mitte uskuda, siis keda meil enam uskuda. Oleme siiski inimesed ja vajame kindlust sama palju kui kraanist voolavat vett.

Usaldagem rohkem tegijaid: arhitekte, kutselisi eksperte, oma ala meistreid ja aastatepikkust kogemust, mitte sisimas kisendavat lõukoera. Rohkem koostööd, olgu see kommunikatsioon, läbipaistvus, uued vaatetornid või rahvatraditsioonide elushoidmine, sest üksi kaugele ei jõua.