ARVAMUS

Karm reaalsus ja äärmuslikud abinõud

Eestlastele heidetakse alatihti ette liigset alkoholi tarbimist. Asjaolu on viinud isegi selleni, et alkoholi hinda kergitatakse ning piiratakse müügiaegu ja -võimalusi. Alkohol ei tohi olla kauplustes liialt silma all ega poeruumidesse astudes esimene, mida klient näeb. Pole ehk kaugel aeg kui alkohoolseid jooke ning miks mitte ka tubakatooteid peab minema otsima tagaruumidesse eriloa alusel.

Elu on näidanud, et pole soovijatel jäänud joomata. Tõsi on, et joobes autorooli istujate osakaal on püsinud vähemasti mullusel tasemel ning tõusutrendi pole näidanud. Siiski tahaks ju, et selliste ponnistuste peale oleks roolijoodikute osakaal märgatavalt kahanenud. Kui vaadata asja positiivses võtmes, siis ega me ju iial tea, milline võiks olla joobes juhtide osakaal, kui poleks alkoholi kättesaadavust piiratud. Tänavu on praeguseks liiklusest kõrvaldatud 1601 joobes sõidukijuhti, mullu oli sama arv 1600. Küll võib rõõmu tunda selle üle, et kriminaalses joobes oli tänavu juhte 637, mullu 677.

Kõrvutamata teisi numbreid tundub tulemus täitsa kena. Kui aga vaadata narkojoobes juhtide arvu, siis siinkohal peame pettuma. Tänavu on tabatud 71 narkojoobes juhti, eelmisel aastal sama perioodi jooksul oli see arv 59. Põhjuseid võib ainult oletada. Kas Eesti elu on nii hulluks pööranud, et alkohol on juba liiga leebe vahend igapäevamurede leevendamiseks? Või on alkoholi kättesaadavus muudetud kalliks ja võimatuks ning lihtsam tee tundub narkootiliste ainete hankimine?

Ei teagi, kas tuleks hakata otsast pihta narkootiliste ainetega seotud seaduste karmistamisega või muuta Eesti elu ilusamaks, et ei tekiks kiusatustki mõne mõnuaine järele kätt sirutada. Lahenduste puudumisel võib rakendada ka depressioonitesti kohustust kõikidele juhiloa taotlejatele või sõiduki soetajatele. Kui tekib vähimgi kahtlus, et tulevasel roolikeerajal võib tekkida vajadus mõne mõnuainega elu ilusamaks muuta, siis on mootorsõiduki juhtimine rangelt keelatud. Seetõttu saame ka teisi positiivseid tagajärgi kogeda: vähem sõidukeid linnapildis tähendab rohkem jalakäijaid, tervislikke inimesi, vähem lõhutud sõiduteid ja puhtamat õhku.

Kas meil EKREta on veel lootust?

ARVAMUS Kas meil EKREta on veel lootust? Pärast ENSV valitsuste 70aastast majanduslikku edulugu on ülimalt raske näidata EV edulugu. Kas või näiliselt. Ikka tunnetab rahvas suurenevat ebaõiglust, üüratut rikkuse vahet, palgalõhet, arstiabi kättesaamatust, elujärje halvenemist, lämmatavat bürokraatiat jne.

Kõige suurem takistus on rahvas ja tema mälu. Eriti maarahva mälu. Väga raske on rahva mälust kustutada Nõukogude Liidu rahvaste ja riigi ülisuurt panust meie põllumajanduse, tööstuse ja infrastruktuuri loomisel sellises mahus, et varustas oma vabariiki täielikult ja eksportis suures mahus teistesse liiduvabariikidesse. Laar ja Isamaaliit ei leidnud midagi paremat, kui tekitada maapiirkondades ja tööstuses platsi puhtaks löömisega kunstlik nälg, töötus ja palgavaesus, et rahvas emigreeruks laia maailma.

Siiajäänud kasvavale põlvkonnale salastati ja valetati 70aastane ENSV ajalugu. Tõhus, kuid aeglane mälukustutus. Ikka jäi keegi, kes laste küsimustele vastas enesetsensuurita. Miks mul õdesid-vendasid ei ole? Tõsi, enesetsensuuri ajupesu on mitu korda tõhusam kui nõukogudeaegne riiklik tsensuur. Riiklik oli kindlapiiriline, määratletud. Seega etteaimatav ja tõene. Enesetsensuur on piirangutest vaba. Valeta, kuidas jõuad tõejärgsel ajastul. Korrektne karjäärihimuline inimene ütleb seda, mida tohib ning vaikib sellest, mida näeb ja teab.