JUHTKIRI Laupäeval kogunes 44 000 inimest vabatahtlikult teiste rämpsu kokku korjama. Keegi osalejatest ilmselgelt ei nurisenud ja kohale tuldi täiesti omast tahtest. Kokku korraldati 2051 talgut erinevates paikades. Kui vaadata enda ümber, siis näeb igal pool prügi, mis on laiali loobitud tänavatele või viidud salaja metsa alla. Tekib küsimus: miks ei võiks jätta seda prahti loopimata ning säästa ennast ja teisi talgupäevadest? Tundub, et õlg õla kõrval koristamine on nauditav tegevus. Loodust ja linna reostada üksi justkui kõlbaks, kuid koristamiseks on eestlasel tarvis kambavaimu.

Kuna talgutel osalejaid on niivõrd palju, siis tekib küsimus, kas mitte ka osad prügiviskajad ise end talgutele kirja ei pane, et üheskoos koristada. Selleks võib tõuke anda vajadus meeskonnatöö järele või lõpuks õlale koputav süütunne. Vähe sellest, et igal aastal korraldatakse ühine talgupäev. Uus trend on prügi-jooksmine või prügi-jalutamine. Väga ühiskonnasõbralik ja Instagrami postituse vääriline on väljuda kodust tervisejooksule või niisama jalutama koos tühja prügikotiga. Kõik risu, mis teele ette jääb, korjatakse kokku ning viiakse õigesse kohta. Peale tervisejooksu saab ka hea enesetunde, et midagi on ühiskonna heaoluks ära tehtud. Iseasi on muidugi see, kuidas meie prügirohketel tänavatel jooksmine või jalutamine välja tuleb, kui iga mõne meetri järel on tarvis peatuda, et rämps üles korjata ning kotti toppida. Optimistid muidugi arvavad, et ongi tervitatav vahelduseks liikumisele mõned jõukükid teha, mis kindlasti ei mõju ka kehvasti vormile, eriti vahetult enne suvekuid.

Kui võõra rämpsu korjamine nii popiks tehakse, siis võib varsti juhtuda, et need, kes enda tagant koristada ei viitsi, loobivad prahti veel julgemalt laiali. Ise saavad nad seejuures veel end kasulikuna tunda, et on muutnud kellegi tervisejooksu efektiivsemaks või sisustanud rahvamasside talgulaupäeva. Õnneks on koristajad ise liigses eufoorias planeedi päästmise tundest ja nad ei pane tähelegi, et tegelikult on nad rumalad teiste järel kraamijad.

JUHTKIRI Kahel korral aastal võtavad inimesed südameasjaks hakata tervislikumaks, saledamaks ning paremaks. Need perioodid toovad liikuma peamiselt inimesed, kes regulaarselt seda ei harrasta ja oma toitumisele väga palju tähelepanu ei pööra. Üheks selliseks perioodiks on soojade ilmade saabumine. Üldiselt läheb vasikavaimustus hiljemalt sügiseks üle.

Kevade tulek loob laiema valiku liikumiseks. Umbse ja sageli kalli spordisaali saab vahetada vabas õhus liikumise vastu. Käiku lähevad jalgrattad ja rulluisud, sekka jalutamine või jooks. Päikseline ilm ja kuiv asfalt ajavad pea sassi ning sageli hinnatakse oma võimeid üle. Jalgratturid, kes tänavale sattunud justkui karud talveunest, on veel uimased ja hajevil. Siiski peaks olema reegel number üks, et tähelepanu peab liikluses koondama teineteisele. Paljud sellest kahjuks kinni ei pea. Sageli kehtibki see just niinimetatud ajutiste liiklejate puhul. Hooaja lõpus saab küll juba kogemuse kätte, aga seejärel lükatakse jalgratas taas keldrisse kevadet ootama.

Sama on tervisliku toitumisega. Vaimustutakse ja siis antakse jälle alla. Olenemata sellest, et väljastpoolt proovitakse anda mõjutust ja tõuget tervislikuma toidu poole. Või siiski? Miks valib pealinn kevade eel just linnale pagaritoodet, saiakest? Kusjuures esimesed 1500 saiakest peaksid linnarahva kõhtu minema juba 15. mail. Ühelt poolt propageeritakse igal sammul tervislikkust ja juurutatakse koolitoitudesse rohkelt köögivilju, samas pakutakse linnarahvale pidupäeval saiakesi. Millest see tuleneb, seda võime ainult eeldada. Väljanägemine vaevalt värvilisel juurikakandikul kehvem oleks kui saiakausil. Samas oleks üsna tavatu vaadata rahvahulka pidupäeva tähistamas ja porgandit närimas.

Ju on rahvaüritustel veel vara tervislikuks hakata, aga küll tuleb ka nende aeg. Võib-olla peljatakse lihtsat juurikat pakkuda ja kahjuks on prestiižne tervislikkus liiga kulukas. Sama tulemuseni jõuab lõunapausil toidupoes riiulite vahel tuiates. Kotlet kahe saia vahel lõunaks maksab alla kahe euro, udupeen ja tervislik salatikomplekt üle viie. Pole siis ka ime, et suurtel rahvaüritustel saiakese kasuks otsustatakse ja et lõunapausid kokkuhoiu lootuses samuti saia nahka lähevad.