Katrin Pudersell: „Käesolevas ja eelmises Võrumaa Teatajas 9. märtsil ilmunud arvamuse „Rõuge NSV” autorid kinnitavad, et on oma seisukohtadeni jõudnud iseseisvalt ja teineteisest täiesti sõltumatult, kuigi sarnaseid, elust enesest pärinevaid näiteid kasutades.”

Loodetavasti on veel lugejate hulgas neidki, kes mäletavad nõukogude aega. On neid, kes seda kiruvad, kui ka neid, kes heldimusega meenutavad.

Kindlasti käibis selleaegses ühiskonnas palju ebamõistlikku: küll ei tohtinud kõigest igal pool rääkida ega kirjutada, häda võis kaela saada juba valest suhtumisest, hoiakust jne. Samas saab sellest ajast positiivsena nimetada ühiskonna kõige väiksema mutri, tavakodaniku kindlustunde tuleviku ees – inimesed olid hoitud. Seda sisendasid kindla töökoha ja sissetuleku ning kestva kodulähedase põhi- ja keskkooli olemasolu (sh maapiirkondades), peale selle kõigile kättesaadav ülikooliharidus. Selle tulemusena julgesid noored pered maale elama jääda; peredesse sündisid lapsed, tagades kohalike lasteaedade ja koolide täituvuse.

1990. aastatel, kui uue Eesti Vabariigi tingimustes arenes sõnavabadus, vabadus uskuda, arvata, elada täpselt kooskõlas oma veendumustega, hakkas samas rahva hoitus järk-järgult kaduma. Esmalt lõhuti kokkuhoiu ning mõistliku majandamise egiidi all seni maarahvale tööd pakkunud riiklikud ühismajandid. Töökohtade kadumisel maal siirdus enamik tööealistest elama ja tööle linnadesse, piiride avanemisel ka teistesse lähemal asuvatesse riikidesse.

Selle tulemusena vähenes aastate jooksul drastiliselt ka laste arv maakoolides ning -lasteaedades. Väheste õpilaste tõttu ongi juba suletud enamik maakohtade keskkoole. Riigi poolt kohalikele omavalitsustele aktiivselt peale surutava kokkuhoiule suunatud hariduspoliitika valguses ootab paljusid maakohtade allesjäänud 9klassilisi põhikoole parimal juhul ees muutumine 6klassiliseks. Ehk siis tegelikult rebitakse puruks viimased lastega peresid maal hoidva keti lülid.

Võiks ju vastu väita, et kas ei kaalu seda osade inimeste suhtelist ebamugavust üles endiselt toimiv sõnavabadus, õigus mõelda, tunda, kirjutada, rääkida oma sisemiste veendumuste kohaselt, seetõttu kannatada saamata; mitu korda parem ja ettearvatavam elu meie avatud ühiskonna tingimustes, kus kõige toimuva kohta pakutakse õigel ajal informatsiooni, piisavaid põhjendusi ning alati on võimalus soovi korral oma elu puudutavates otsustes kaasa mõelda ja rääkida.

Kaaluks ehk tõesti, kui see ka tegelikkuses nii oleks. Vahest riiklikul tasandil ja võib-olla teistes kohalikes omavalitsustes, kuid meie väikeses Rõuge vallas ei ole ka need asjad sugugi hästi.

Esimene hea näide on toimiv trüki- ja sõnavabaduse piiramine. On märgatav tsensuur Rõuge valla lehe Mägede Hääl kaastööde valikul, kus avaldatakse vaid volikogu koalitsiooniliikmete ning vallavalitsuse seisukohtadega kooskõlas olevat materjali. Hea näitena saab siin tuua volikogu opositsioonisaadikute artikli „Rõuge vald vajab Krabi kooli” avaldamata jätmise. Olgem siis juba täpsed ja nimetagem Mägede Hääl ringi Rõuge vallavalitsuse ning vallavolikogu koalitsiooni häälekandjaks.

Teiseks silmatorkavaks probleemiks on Rõuge valla poolne tagakiusamine tööandjana, tingituna represseeritava teisitimõtlemisest või julgusest ilmsetele vigadele tähelepanu juhtida. Võtame näiteks praegu Rõuge valla teenuskeskustes toimuvad koondamised. Olukorras, kus koondatakse aastaid töötanud ja kogu piirkonda paremini tundev spetsialist ning jäetakse tööle vähem kui aasta tagasi palgatud piirkonnale tundmatu inimene, on ilmselge, et tegelik eesmärk on koondada konkreetset, vallavalitsusele sobimatut inimest, mitte töökohta. Nii olemasolevate kui ka võimalike tulevaste näidete loetelu võiks siin olla pikk, kuid inimeste kaitse huvides ei hakka kõike kirjutama.

Volikogu enda ja selle komisjonide otsustusprotsesside juhtimine NLKP-laadsel viisil muudab nende toimumise mõttetuks, valdav osa otsuseid on sisuliselt vallavalitsuses ette ära tehtud ning koalitsioon peab volikogus vormistama soovitud suunas otsuse. Tõelisi, kahepoolseid kompromisse sisaldavaid arutelusid näeb volikogus harva ja seda ehk ainult distsiplineeriva ajakirjaniku juuresolekul. Formaalsust lisab seegi, et otsuste eelnõud tehakse kättesaadavaks vaid üksikud tööpäevad enne volikogu toimumist. Arvukate ning mahukate eelnõude puhul ei jõua ka opositsioonisaadikud neid alati enne piisaval määral läbi töötada ning sellele on volikogu istungil ka vallavalitsuse tähelepanu juhitud. Õigeks ajaks ei avaldata volikogu komisjonide protokolle, mis peaksid toetama saadikuid eelnõude sisu mõistmisel. On juhtumeid, kus komisjoni protokolle pole kättesaadavaks tehtud isegi volikogu toimumise ajaks. Samuti viibib tihti ettenähtust kauem volikogu enda protokollide valmimine ja avaldamine.

Eeltoodule võib veel lisada Rõuge vallavalitsuses toimiva üleüldise usaldamatuse ja salastatuse õhkkonna, mis pärsib töötajate omavahelist suhtlust, töist infovahetust ja volikogu komisjonide sisulist tööd ning tingib ebaterve mikrokliima töökohal. Tööalast informatsiooni jagatakse vaid kitsas ringis ning viisil, mis sunnib valla töötajaid ka oma ülesannete täitmise seisukohast olulistele dokumentidele juurdepääsu iga kord eraldi taotlema. Kas samal salastatuse eesmärgil on ka endise Rõuge vallaga liitunud väikevaldade arhiivides sisaldunud dokumentide (sh osalist) äraviimist korraldatud seda kirjalikult dokumenteerimata? Andmed puuduvad, kuid siin on tuvastatav vastuolu arhiiviseadusega (§ 11 lõige 2 ja § 9) ning Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määrusega nr 181 „Arhiivieeskiri” (§ 18).

Omaette nähtuseks selles hierarhilises süsteemis kujunes Rõuge valla Varstu piirkonna valimiskomisjon, mis oli valdavalt kokku pandud koalitsioonisaadikute, saadikukandidaatide või nendega seotud isikute alusel. Lugupeetud vallajuhid, poliitiliselt tasakaalustatum valimiskomisjon oleks ehk veidigi päästnud kohalikus valimisaktiivsuses. Näiteks minul isiklikult oli just komisjoni poliitiliselt kallutatud koosseis üheks põhjustest, miks jätsin seekord valimata.

Kõik eelnev võiski olla tegelikuks põhjuseks, miks sulas käesolevatel riigikogu valimistel ootamatult Rõuge kohaliku rahva toetus Rõuge valla võimuliidu teadaolevaks mentoriks olevale Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale. Selle eredaks näitajaks on nimetatud erakonna ühe kõva mehe ääretult kesine häälesaak – vaid 271 toetajat oma koduvallas. Selline põrumine riigikogu valimistel on käsitletav täiesti arvestatava rahvapoolse umbusaldushääletusena Rõuge vallavõimu suhtes. Jääb üle oodata vaid asja ametlikku vormistamist kohapeal.

Katrin Pudersell

Rõuge valla kodanik, lapsevanem