Väga lihtne on kellegi usaldust paluda, kuid keerulisem on seda ära teenida. Sama kehtib ka kõige ümbritseva suhtes. Iga päev puutume kokku usaldusega organisatsioonide vastu, toodete vastu, lõppenud valimistega seoses usaldusega erakondade vastu. Kui pikk on aga periood usalduse taastamiseks ja kas on see üldse võimalik? Valimistetrallis võidutsenud Reformierakonna puhul kulgeti kogu perioodi jooksul võrdlemisi viisakalt, sirgjooneliselt ja tagasihoidlikult. Siiski suudeti veel viimasel hetkel veenda rahvast oma väikestviisi rumaluses. ETV otse-eetrisse tehtud telefonikõned olid labased, lubamatud ja madalad. Tekib küsimus, kas viimasel minutil sellist tempu tehes loodeti, et enamik inimesi on oma valiku juba teinud ning järgmiste valimisteni on piisavalt aega andestamiseks ja unustamiseks. Oleme liikunud ühiskonda, kus pigem loodetakse valede käikude unustamisele, kui välditakse nende tegemist. Samas kui pöörata labasus vastupidiseks, siis tähelepanu tuli mainitud erakonnale neist kõnedest ilmtingimata. Hilisemad vabandused ja härdad silmad võitsid ehk veel nii mõnegi viimsel hetkel oma valimisotsust tegema mineja südame.

Tänaseks on valikud tehtud ja nuriseda on õigus vaid neil, kes ka ise kodanikukohust täitsid ja mingil moel, kas siis interneti teel või kohale minnes oma valiku tegid. Eesti mastaabis näitas edu Reformierakond, võrumaalased hoidsid EKRE poole. Hääleandjad peavad tulemusega rahul olema, eemalehoidjail ei ole kedagi süüdistada. Uue võimaluse saavad nad nelja aasta pärast. Ehk oleks olnud midagi teisiti, kui kõik, kes oma hääle andmata jätsid, oleksid valimisjaoskondi siiski väisanud ja oma sõna sekka öelnud.

Kuivõrd nüüdset valikut usaldatakse, selgub aja jooksul. Valitsemise periood on piisav aeg nii usalduse kaotamiseks kui ka selle uuesti võitmiseks. Loodetavasti peavad võimulesaajad pigem kinni teooriast, et lihtsam on usaldust hoida, kui seda kaotada ning tagasi võita. Unustamise ja usaldamise tagasivõitmise lävel seisavad praegu Eestis peale poliitikute veel teisedki tipud.