Nõukogude Eestis juhiti riiki kommunistliku partei peasekretäri eestvedamisel, partei keskkomitee tarkade nõuannete järgi. Tundub, et kogu juhtimine käib meilgi samas stiilis kui punaste riigis. Kohalikud vallajuhid tegutsevad uue punase partei targal juhtimisel, otse Tallinnast peasekretärilt saabuvate käskude järgi.

Selline kohmakas juhtimine on saanud tõeliseks takistuseks Rõuge valla arengule. Üle aasta tegutsenud vallavalitsus ei ole veel suutnud volikogule esitada ühtegi plaani erinevate piirkondade tegelikuks liitmiseks ühtseks vallaks, mitte ühtegi valdkondlikku tulevikuvaadet.

Valda ei saa juhtida, kui vallarahvaga teemasid ei arutata. Vallavalitsuselt volikogule arutamiseks esitatud eelnõud hoitakse saladuses mitte ainult vallarahva eest, vaid ka volikogu liikmete eest, nii kaua, kui seaduse järgi võimalik. Volikogu komisjonides arutatu jääb üldjuhul saladuseks, sest koosolekute protokollid avalikustatakse alles pärast volikogu istungit ehk siis, kui otsused juba tehtud. Meie vald on väike ja kui vallavalitsus ei suuda isegi seda väikest kogukonda kaasata valla tuleviku otsustamisse ja igapäevase elu juhtimisse, peaks ta minu arvates tagasi astuma.

Nõukogude riigis oli koolijuhtide ja õpetajate meelsuse kontrolli all hoidmine väga tähtis. Nii ka Rõuge vallas. Vallavanema sõda sellel rindel algas Varstu kooli direktori vallandamisega. Töövaidluskomisjoni otsuse järgi ei tegutsenud vallavalitsus õigesti, nüüd kulutab vald maksumaksja raha kohtupingi nühkimiseks. Järgmisena jäid jalgu erakoolid. On rohkem kui kummaline vallavõimu arvamus, et meie valla territooriumil tegutsevates erakoolides õppivatele lastele lisatoetust ei maksta, küll aga neile lastele, kes mujal erakoolides õpivad. Peale selle ei suudeta kaks kuud riigile öelda, et Krabi kooli õpilaskodu on koolile vajalik. Siinkohal on paras koht meenutada viie valla ühinemislepingut, milles otsustati vallas juba tegutsevaid erakoole toetada, säilitada olemasolev koolivõrk. Kolmandaks on tule alla sattunud Mõniste kooli direktor, kes julges pöörduda kirjaga vallavolikogu liikmete poole. Selline valla allasutuse juhi survestamine on isegi sügaval Brežnevi ajal elanud inimesele täiesti vastuvõetamatu.

Riigikogu valimised on möödas. Kas Rõuge valla koolide tulevik tuleb arutlusele nüüd või ootame ka europarlamendi valimised ära? Meil pole vaja vallavalitsust, kes nääkleb koolijuhtidega, vaid vallavalitsust, kes seisab selle eest, et lapsed parimal viisil parima hariduse saaks.

Kolmas ning ehk võib-olla isegi kõige tähtsam on hoida rahvale levitatav info kontrolli all.

Meie vallas ilmub uus ajaleht. Me saame sealt lugeda seda, kes kuskil laulis ja tantsis ning vanu uudiseid ehk vallavolikogu otsuseid, mitte informatsiooni, mida volikogu kavatseb otsustama hakata. See tähendab, et vallakodanik, ära proovigi sõna sekka öelda, meie juba teame, mis sinule kõige parem on. Loomulikult ei ole vallavalitsus ka tsensuuri unustanud. Need artiklid, mis on volikogu opositsiooniliikmetelt lehe toimetajatele ettenähtud ajaks saadetud, on loomulikult üpriski kummaliste põhjendustega prügikasti lennanud.

Head volikogu võimuliidu liikmed! On aeg teha oluline pööre valla juhtimises. Istume väljaspool volikogu aega maha ja arutame, kuidas edasi minna. Meie, volikogu opositsiooni liikmed, oleme valmis päriselt valla juhtimisega tegelema.

Naistepäeva on seostatud reformidega, millega naised said juurde õigusi ja vabadusi, mida neil varem ei olnud.

Naistepäeval püütakse pöörata tavalisest rohkem tähelepanu naiste probleemidele ja muredele. Sageli korraldatakse vägivallavastaseid aktsioone ning kriisikeskuste abistamist. Naisi on alati peetud nõrgemaks pooleks ühiskonnast, kuid aina rohkem nõuavad nad endile võrdset kohtlemist ja võrdõiguslikkust. Nagu igal mündil on kaks poolt, siis siinkohal jääbki arusaamatuks, miks peaks naisi naistepäeval nii oluliselt meeles pidama, kui nad tegelikult aina enam soovivad, et neid nähtaks meestega võrdsetena. Naistepäev on alati suurejooneline ja lillekauplustele üks kõige suurema käibega päevi. Naised võiksid sellele mõelda, sest enamik tuntud tegijaid lilleäris on samuti naised. Ei tahaks ju keegi sookaaslase kõige tulusamat käibepäeva kalendrist maha võtta.

Riigipühana oli naistepäev Eestis märgitud viimati 1990. aastal. Sel päeval võisid naised puhata. Ka nüüd, aastaid hiljem ei ole paljud seda unustanud. Ei ole sugugi erandlik juhus, kui naistele võimaldatakse töölt varem kojuminek või lausa vaba päev. Ega mõte ole üldse paha, kui töö võimaldab. Samas päästaks naiste kojujäämine meessoost ametikaaslasi lillesülemite varumisest ning ette ja taha kummardamisest ja ümmardamisest.

Naistel tasuks hästi järele mõelda, enne kui soovivad saada nii-öelda meesteks. Ilusate žestide ja piduliku kohtlemise üle on ju hea meel igal naisel. Keegi ei välista seda, et naised võivad soovi korral teha meestetöid. Nii on väga hapraid naisi, kes töötavad remondilukksepana, bussijuhina, piirivalvurina või veel mõnes teises mehises ametis. Üks ei välista teist.

Inimväärset kohtlemist väärvivad aga kõik olenemata soost või päevast. Näiteks pöördus möödunud aastal seksuaalvägivalla kriisiabikeskustesse 92 naist, kes olid üle elanud seksuaalvägivalla. Võrreldes 2017. aastaga on pöördumiste arv kahekordistunud. Pigem võiks igasugustel tähtpäevadel mitte ülemäära üle pingutada ja võtta igat päeva kui tähtsat, et vältida olukordi, mil kellelegi on ülekohut tehtud.