Inimese isiklik ruum on igaühel erinev. Siiski soovib enamik eestlasi enda ümber palju õhku ja mitte külg külje kõrval kasvamist. Seda kinnitab ka asjaolu, et Eestimaast on tervelt 52 protsenti asustamata. Ruumi peaks jaguma kõigile nii palju, kui kulub. Teisalt on inimene parajalt mugav ja väga tühermaale, kõigest eemale oma majapidamist püsti panna ei taha. Iseenesestmõistetavaks peetakse seda, et lähedal oleks kauplus, arstiabi, koolid ja lasteaiad ning kõik muu eluks vajalik.

Maa-ameti andmetel on Eesti pindala 45 336 ruutkilomeetrit. Asustamata on kogupinnast lausa 22 593 ruutkilomeetrit. Ehk ongi põhjuseks see, et koondutakse siiski rühmadesse ja seatakse isiklikust ruumist olulisemaks mugav asustatus ning teadmine, et kõik vajalik on käe ja jala juures. Üksikutele uitajatele on ruumi Eestimaal küll. Neile, kes ei hooli lähedasest abist või üleaedsete olemasolust. Paraku nii visasid inimesi, kes iseendale tühermaale linna rajaksid, meil palju ei ole. See eeldaks eluks vajalike vahendite tagamist keerulisemal moel, minnes ajas tagasi ja kasvatades endale eluks vajalik suuremas jaoks ise.

Ei ole kindel, kas võrukad on liiga mugavad või piisavalt sõbralikud, et külg külje kõrval toime tulla. Kui asustamata maa pindala on linnadest suurim näiteks Pärnu linnas 487 ruutkilomeetriga, siis puudub see üldse Rakvere ja Võru linnas.

Ilmselt peab paika väide, et koondutakse pigem linnadesse ja maaelu surebki välja. Sama tõestavad ka näiteks hiljuti teemaks olnud Varstu teenuskeskuse piiratud lahtiolekuajad, mis inimesed liikuma sunnivad ja kodukohas teenuste kättesaamise võimatuks muudavad. Inimene on mugav ja selle vastu ei saa. Pigem kolitakse tiheda asustusega kohta, jäetakse hüvasti oma privaatsusega ning elatakse mugavustsoonis, kus kõik on kindel ja kättesaadav. Sellisel juhul ei pea tundma hirmu, et külapood või postkontor hommepäev kinni pannakse ja peab uusi lahendusi leiutama hakkama. Loodetavasti läheb Võru linnas veel kaua sinnani, kui suletakse viimane toidupood või mõni muu elutähtis asutus.

Eestlastele heidetakse alatihti ette liigset alkoholi tarbimist. Asjaolu on viinud isegi selleni, et alkoholi hinda kergitatakse ning piiratakse müügiaegu ja -võimalusi. Alkohol ei tohi olla kauplustes liialt silma all ega poeruumidesse astudes esimene, mida klient näeb. Pole ehk kaugel aeg kui alkohoolseid jooke ning miks mitte ka tubakatooteid peab minema otsima tagaruumidesse eriloa alusel.

Elu on näidanud, et pole soovijatel jäänud joomata. Tõsi on, et joobes autorooli istujate osakaal on püsinud vähemasti mullusel tasemel ning tõusutrendi pole näidanud. Siiski tahaks ju, et selliste ponnistuste peale oleks roolijoodikute osakaal märgatavalt kahanenud. Kui vaadata asja positiivses võtmes, siis ega me ju iial tea, milline võiks olla joobes juhtide osakaal, kui poleks alkoholi kättesaadavust piiratud. Tänavu on praeguseks liiklusest kõrvaldatud 1601 joobes sõidukijuhti, mullu oli sama arv 1600. Küll võib rõõmu tunda selle üle, et kriminaalses joobes oli tänavu juhte 637, mullu 677.

Kõrvutamata teisi numbreid tundub tulemus täitsa kena. Kui aga vaadata narkojoobes juhtide arvu, siis siinkohal peame pettuma. Tänavu on tabatud 71 narkojoobes juhti, eelmisel aastal sama perioodi jooksul oli see arv 59. Põhjuseid võib ainult oletada. Kas Eesti elu on nii hulluks pööranud, et alkohol on juba liiga leebe vahend igapäevamurede leevendamiseks? Või on alkoholi kättesaadavus muudetud kalliks ja võimatuks ning lihtsam tee tundub narkootiliste ainete hankimine?

Ei teagi, kas tuleks hakata otsast pihta narkootiliste ainetega seotud seaduste karmistamisega või muuta Eesti elu ilusamaks, et ei tekiks kiusatustki mõne mõnuaine järele kätt sirutada. Lahenduste puudumisel võib rakendada ka depressioonitesti kohustust kõikidele juhiloa taotlejatele või sõiduki soetajatele. Kui tekib vähimgi kahtlus, et tulevasel roolikeerajal võib tekkida vajadus mõne mõnuainega elu ilusamaks muuta, siis on mootorsõiduki juhtimine rangelt keelatud. Seetõttu saame ka teisi positiivseid tagajärgi kogeda: vähem sõidukeid linnapildis tähendab rohkem jalakäijaid, tervislikke inimesi, vähem lõhutud sõiduteid ja puhtamat õhku.