ARVAMUS
12. märtsil 1934 aset leidnud riigipöörde põhjuseks olid 1933. aasta oktoobris olnud presidendivalimised. Kandideerisid Päts, Laidoner, Rei ja Larka, vabadussõjalaste kandidaat. Konstantin Päts oli Vabadussõja alguses rahva usalduse kaotanud finantsmahhinatsioonide ja sõjaministrina, ei tahtnud Landeswehri vastu sõjaväge saata ja tema valitsus kõrvaldati. Larka aga oli esimese sõjaministrina osutanud omakasupüüdmatult hindamatuid teeneid, seepärast sai ta kolm korda rohkem allkirjade kogumisel hääli.
Selle tõttu, et võim käest ei libiseks, tegid nad koos Laidoneriga relvastatud riigipöörde. Arreteeriti sadu Vabadussõjalaste Liidu liikmeid, moodustati propagandatalitus, kes koos poliitilise ja kriminaalpolitseiga jälgis igat tegevust, ka sõnavõtte. Riiki hakati valitsema dekreetidega. Neid, kes kritiseerisid seda põhiseadusvastast tegevust, hoiatati, kõrvaldati töölt või arreteeriti, samuti suleti need ajalehed, kes kritiseerisid Pätsi ja Laidoneri tegevust. Jaan Tõnissoni mitmekümneaastane töö ja vaev ärandati Postimehe Kirjastuse kujul, see oli suur ülekohus.
Isegi õpilasorganisatsioonid ja kirik allutati K. Pätsi tahtele. Kõigil vaimulikel üritustel kirikutegelased, ka ühiskondlikel, pidid teda kiitma ja õnnistama. Kes seda ei teinud, neid karistati. Toon näite. Sangaste pastori Mihkel-Alfred Laidi sugulane kindral Larka oli ilmsüütult vanglas seepärast, pastor Pätsi jumalateenistusel ei kiitnud. Selle eest Päts tahtis teda Saaremaale küüditada, peapiiskopi palvel ja suure vastuseisu nimel muutis Viljandi kiriku pastoriks üleviimisega, korterit aga ei antud.
Kui ei oleks olnud ebaseaduslikku riigipööret, siis meie rahva olukord kujunenuks hõimurahva soomlaste sarnaseks.
Konstantin Päts täitis kõik Nõukogude Liidu soovid koos kindral Laidoneriga, selletõttu säilitati neile elu. Selle tagajärjel aga relvituks tehtud rahva seast vabadussõjalased, suur osa kaitseliitlasi, naiskodukaitsjate juhtivtegelased jne kas surid Siberis nälga või mõrvati kuklalasuga.
Kes soovib täpseid andmeid saada niinimetatud vaikiva ajastu kohta, saab seda raamatutest: „Vaikiv ajastu Eestis”, autor William Tomingas; Evy Laamann- Kalbuse „Tõde ei põle tuleski”; Artur Sirgu lugu „Eesti Vabariigi huku algus”, „Vabadussõjalaste hävitamine”, koostajad Hamilkor Mengel, Heinold Okas; ajakiri Kultuur ja Elu, detsember 2018, lk 18, „Helmelõimed Elulõngal”, autor Karl Puhvel jne.
Et see kurb sündmus ei korduks, on vaja riigikogu ja ajalooõpikute kaudu niinimetatud vaikiv ajastu hukka mõista. Seda tegid juba neli endist riigivanemat J. Kukk, A. Piip, J. Teemant, Jaan Tõnisson 3. novembril 1936. aastal ja ennustaja Johannes Matvei-Kaarep. K. Päts aga ei teinud sellest järeldusi, oma käskkirjaga vabastas töölt Eesti seadusliku valitsuse ministrid tagaselja ja määras ametisse 21. juunil 1940. aastal Johannes Varese valitsuse koos ministritega, kes läksid Moskvasse paluma, et Eesti saaks liituda Nõukogude Liiduga. See soov täideti, mille tõttu Vene Föderatsioon ei tunnistagi Eesti okupeerimist.
Kui meie uus riigikogu viib selle ellu ning kellel võimalik, liitub Kaitseliidu ja naiskodukaitsega, õpilased aga astuvad noorkotkasteks, kodutütardeks ja gaidideks, siis võime helgele tulevikule loota.
Palume kirjale lisada oma nimi ja postiaadress (ka telefoninumber). Anonüümkirju ei avaldata. Toimetusel on õigus kirju toimetada või lühendada. AADRESS: PK 1, OJA 1, 65602 VÕRU, E-POST:
- ARVAMUS Uus Rõuge vald peab võitlema nii uute kui ka vanade probleemidega
- ARVAMUS Möödunud riigikogu valimistest
- ARVAMUS Stalinism Rõuge moodi
- ARVAMUS Rõuge NSV
- ARVAMUS Ilma naisteta on kurb maailm
- ARVAMUS Usaldusest ja usaldamatusest
- ARVAMUS Miks ei ole maal hea elada?
- ARVAMUS Segaduses eestlased
- ARVAMUS Millal sa viimati lapselt küsisid, kuidas tal täna internetis läks?
- ARVAMUS Ei teagi, kas peaks piinlikkust tundma …
- ARVAMUS Sigadusi täis aasta
- ARVAMUS Ei teagi, mille eest või kelle jaoks
- Lõuna-Eesti arengut ei toetata, vaid aina pidurdatakse
- ARVAMUS Tagasitee privaatsuse juurde
- Teieta ei ole meid. Head uut aastat!
- JUHTKIRI Uus aasta vastu taevast
- JUHTKIRI Kuulid versus jõuluilu
- Kuidas teenida jõulutervitust
- JUHTKIRI Kodaniku kohus
- Kui palju on õnneks vaja?
Edasi lugemiseks palun logige sisse
Digilehe lugemisõigusega saab ligipääsu portaalidele vorumaateataja.ee ja digileht.vorumaateataja.ee, mis sisaldavad kõiki artikleid, kaastundeavaldusi, kuulutusi ja reklaame. Lugemisõiguse saab vormistada SIIT. Enne kui jooksed, tasub alati mõelda, kelle järel, milleks ja kas ikka">Edasi lugemiseks palun logige sisse
Digilehe lugemisõigusega saab ligipääsu portaalidele vorumaateataja.ee ja digileht.vorumaateataja.ee, mis sisaldavad kõiki artikleid, kaastundeavaldusi, kuulutusi ja reklaame. Lugemisõiguse saab vormistada SIIT.ARVAMUS Facebooki profiilipiltidel on viimastel päevadel lahti läinud totaalne „südamestumine”. Iga FB-sõbra järjekordse profiilimuutuse kohta saadab süsteem ju teate. Ja mida nimekam tegelane ühiskonnas oled, seda raudsemalt tuleb südameke oma pildile lisada. Kultuuri ja „vaimsusega tegelevatel” inimestel paistab see suisa kohustuslik olema … Kas tõesti? Tahaks kutsuda kõiki kaaskodanikke vähemkirglikule kaasajooksmisele ja rohkem oma peaga kaasamõtlemisele. Eesti ühiskonnas on praegu pead tõstnud tõsine hirm, nagu saaks kolmikkoalitsiooni Keskerakond-EKRE-Isamaa puhul Eestist EKRE ainuvõimuga riik. Kustkohast selline hirm? Pressi kaudu aina võimendatud emotsioonid? Ühte väravasse intervjuud? Tegelikult on pilt ju palju kirjum.
Ma ei näe ka põhjust paanikaks, sest mulle tundub, et kolmikkoalitsioonis oleks võimalus väga paljudel pooltoonidel.
Võib-olla võib mõnel lugejal tekkida küsimus: kas see siin on EKRE-le rohelise tule andmine? Sugugi mitte. Ka minu hääl ei läinud sellele parteile, aga ma ei näe ka põhjust paanikaks, sest mulle tundub, et kolmikkoalitsioonis oleks võimalus väga paljudel pooltoonidel. Need rikastaksid Eestit igal juhul. EKRE suu ei oleks koalitsioonis ju ainuke hääl ja otsuse läbiviimiseks on vaja ka partnerite poolthäält. Kas me peame siis ka Keskerakonda ja Isamaad täiesti teovõimetuiks, püüdes saata sõnumit, nagu oleks Eesti sellise koalitsioonivaliku puhul absoluutse katastroofi äärel? Aga võib-olla juhtub hoopis see, et koalitsioonis olles muutub kõige ekstreemsemgi partei leebemaks ja maandatumaks. See oleks kogu Eestile suur pluss. Võib-olla ootaksime asjade käigu lihtsalt ära ja ei külvaks enneaegset pardipaanikat?