JUHTKIRI Hooldekodudesse satuvad enamasti inimesed, kes enam omal käel hakkama ei saa ja on sunnitud ühel või teisel põhjusel oma päevi võõras keskkonnas veetma.

On lootust, et inimene harjub kõigega ja seetõttu oskavad nii mõnedki hooldekodu elanikud uut “kodu” aja möödudes oma koduks pidada. Selleks on tarvis aga inimlikku suhtumist, mõistmist, puhast keskkonda ja hoolimist. Kindlasti on selles osas praegu nii mõneski Eesti hooldekodus veel vajakajäämisi.

Kus on aga see kitsaskoht, millest alustada vajakajäämiste likvideerimist? Kuidas muuta hooldekodud hoolekandeasutustest, kus inimesed on sunnitud justkui puuris olema, kodusteks paikadeks? Jaanuarist jõustuva sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt peab teenust vahetult osutaval hooldustöötajal olema kutseseaduse alusel saadud hooldustöötaja kutse või ta peab olema läbinud kutseõppe tasemeõppe õppekava või täiendkoolituse. Kas see peen nõue teeb meie hooldekodud kodusemaks?

On paratamatu, et täna peavad hooldustöötaja ametit ka inimesed, kel puudub ametlik paber selle kohta, et nad on omandanud näiteks õe eriala või saanud mõne muu kõrgema hariduse. Olude sunnil on nad oma ametisse surutud, kuid see ei tähenda veel, et nad sellesse ametisse ei sobi.

Hooldustöötajatelt vastava kvalifikatsiooni nõudmine tingib ilmselt olukorra, kus hooldustöötajaid jääb veelgi vähemaks. Kui enda koolitamisega tuleb niikuinii vaeva näha, siis võidakse valida pahatihti hoopis mõni teine, lihtsam amet. Ei tule kellelegi üllatusena, et hooldustöötaja amet on üks keerukamaid. Tõsi, ka selleks on tarvis teadmisi, kuid teadmistest veelgi olulisem on inimlikkus.

Kui juba täna on hooldekodud olukorras, kus neil ei ole piisavalt töötajaid, siis edasine olukord kisub veelgi nutusemaks. Kindlasti on täna nii kehvemaid kui ka paremaid hooldustöötajaid, paraku on selline olukord igal ametikohal. Küll aga võib taoline nõudmine tekitada olukorra, kus nii kehvemad kui ka paremad hooldustöötajad õpivad end muusse ametisse, kuigi mitmed neist sobivad hooldekodudesse kodutunnet looma justkui valatult. Inimlikkuse ja hoolimise tõendamiseks kahjuks koolitustel paberit ei väljastata.

JUHTKIRI Ühiskond surub inimesed raamidesse, kuid on asju, mille puhul see kõik ei olegi nii lihtne. Viimasel ajal räägitakse palju sellest või lausa heidetakse ette, et naised sünnitavad aina hilisemas eas. Arvamuse on kujundanud lähiminevik, mil oli tõesti periood, kus sünnitamine oli jäetud väga noorte naiste ülesandeks. Nüüdseks on trend muutunud, kuid ühiskond ei oska sellega veel toime tulla ega kaasa minna. Praegu on ainult 14 protsenti sünnitajatest nooremad kui 25aastased. Keskmine sünnitaja on 30aastane. Aegu tagasi tauniti näiteks 29aastast sünnitajat ja tembeldati ta avalikult vanaks.

Tõsi on hoopis see, et emadus ei küsi vanust. Emaks saavad ka 13aastased ja 50aastased. Kõikumine käib äärmusest äärmusesse ja ei ole ühiskonna kritiseerida, kas keegi on teinud väga valesti. Emadus on asi, mida raamidesse suruda ei saa. Võib olla ideaalses sünnitamise eas naisi, kes ei pruugi olla pooltki nii head emad, kui ühiskonnas kas liiga vanaks või liiga nooreks emaks sildistatud naised.

2018. aasta 1. jaanuari seisuga olid 77 protsenti Eestis elavatest naistest emad, mis on kolmandik kogurahvastikust. Seega 77 protsenti naistest saavad homme tähistada emadepäeva selle kõige otsesemas tähenduses. Sekka loomulikult kasuemad ja vanaemad. Keskmine ema on 56 aastat vana. Kõigist emadest on vaid üks protsent nooremad kui 25aastased ning rohkem kui 60 protsenti emadest on 49aastased ja vanemad. Protsentidesse ja numbritesse ülearu süvenemata mahuvad kõik emad tegelikult raamidesse.

Ühiskonna suhtumine tekitab ebamugavust ja ebakindlust nii emades kui ka lastes. Eriti emadepäeva eel tasub mõelda sellele, kas on ilmtingimata tarvis arvustada. Lapsed, kes käivad esimest aastat kooliteed, peavad sageli tundma hukkamõistu ja puurivaid silmapaare, kui nende esimesele emadepäeva kontserdile tulev ema on ühiskonna jaoks kas liiga noor või liiga vana. Lapse jaoks on ema erakordne ühiskonna raamidest ja vanusest hoolimata.