ARVAMUS

September kogub vaikselt hoogu ja kuigi ligi 30kraadine palavus ei ole veel enamikule suutnud kinnistada mõtet, et peagi on pime, porine ning jahe, sest saabub kaua oodatud või kardetud sügis, siis tulemata see kõik ei jää. Septembrikuus ei saa öelda, et tähistatakse, vaid pigem, et peetakse suitsiidiennetuspäeva. Väidetavalt on kõiki suitsiide võimalik kuidagi ära hoida, olles õigel ajal õiges kohas ja tehes õigeid asju.

Hiljuti levis Eestimaal uudis, kus proua, kes oli vaimse tervise tõttu ka ravil viibinud, kutsus endale kahel korral abi, kuid ta jäeti sellegipoolest üksi. Olukord viis selleni, et abivajajat praegu enam meie hulgas kahjuks ei ole. Keda süüdistada? Sellises olukorras justkui ei olegi kedagi süüdistada. Ühelt poolt väidetakse, et ei ole piisavalt kohti, kuhu paigutada neid, kes vajavad ajutist psühholoogilist abi. Teisalt kurdetakse, et on keeruline ära tunda, kas inimene tõepoolest vajab abi või on tegemist enesega ise hakkamasaava persooniga. Vabandused on põhjendatud, kuid kas siiski on? Lõppkokkuvõttes ei ole ükski põhjendus piisav, et kellegi surma õigustada.

Teisalt on ka neid, kes väidavad, et suitsiid on inimese enese otsus, enese valik. Lõppotsuse teeb inimene tõesti ise, kuid kogu see tee, mis sinnani on käidud, on enamasti käidud väliste tegurite koosmõjul. Suitsiidiennetuspäeva raames avatakse vaimse tervise kohvikuid, sest väidetavalt jääb inimestel vajaka teadmisest, et see, mida tuntakse, on normaalne ja et kõigil on vahel perioode, mil ongi keerulisem ja ongi raske. Sellega peaks kursis olema iga täiskasvanud inimene. Paraku luuakse aina rohkem meie ümber illusiooni, et ideaalne maailm eksisteerib, aga kuskil mujal. Enamasti asub see kuskil mujal kellegi teise sotsiaalmeediakontol, kus kõik on võimalik. Isegi roosamannamaailm, mis ehk tõesti on loonud olukorra, kus on tarvis aina rohkematele inimestele meelde tuletada, et ka ebaõnnestumised on okei! Ainus asi, mis paraku ei ole okei, on see, et eelmisel aastal suri suitsiidi tõttu 188 inimest.

Olgu tegemist inimese või loomaga, linna või asutusega või millegi muuga. Üks on kindel, juubeleid armastatakse ikka tähistada. Tänavu täitub meie armsal Võru kodulinnal 240 aastat. See aeg on olnud pikk, kuid teisalt möödunud linnutiivul.

Linna sünnipäevapidustused hõlmavad endas alati mitmekülgset programmi, mis on ajas omajagu muutunud, kuid üks on kindel, alati on taolise programmi taga palju tööd ning hulk inimesi. Kindlasti leidub alati ka kritiseerijaid, kellest osade arvamus on tõesti konstruktiivne ja selline, millest on tulevikus õppida. Taolist kriitikat tuleks alati võtta pigem sõbraliku ja heatahtliku soovituse kui negatiivse noodina. Võru linn on selline, nagu ta täna on – suuresti tänu inimestele, kes siin on, elavad, tulevad, teinekord ka lähevad ja taas tulevad. Inimesed ise teevad linna. Seda on aga omajagu keeruline tunnistada, sest alati armastatakse vastutust oma õlgadelt maha raputada. Samas peaks tundma hoopis uhkust, et ollakse osa sellise ajaloo ning selliste tahkudega linnast.

Võru on Eestimaa kaardil mitmel moel tuntud. Nii Võru linn kui ka Võrumaa üleüldse. Piiriäärse alana omistatakse meile tihti ka sõjaväelise piirkonna tiitlit. Ka sündmused Nursipalus ei ole aidanud seda tiitlit kuidagi hägustada, pigem vastupidi. Kaugemalt tulijad sageli isegi pelgavad Võru selle pärast ning ka seetõttu, et oleme suurele naabrile põhimõtteliselt käega katsuda. Mitmetele on võimatu mõista, et tegemist on tõesti nii erineva ja eraldiseisva riigi ning Võrumaa piirilähedase piirkonnaga. See, mis on juhtunud 240 aasta jooksul ja millise kuvandi on Võru saavutanud nii teiste kodumaa piirkondade või ka võõramate paikade silmis, on tänaseks tehtud ja seda olematuks ei muuda. On kindlasti seiku, mida kahetsetakse ja on ka neid asju, mille üle uhkust tuntakse. Siit edasi on kõik taas meie endi kätes, ka see, millisena näeb Eesti või kogu maailm Võru järgmise 240 aasta pärast. Milline on Võru ja sünnipäevapidustused tänavu ning mis toimus mujal Võrumaal samal ajal, seda jääb mäletama ajalooline, esimest korda nii mahukas, 20 lehekülge, Võrumaa Teataja lehenumber.