ARVAMUS

Eestlane puhkab salaja

Aigar Nagel

JUHTKIRI  Suvi on Eestis teatavasti puhkuste aeg. Enamik inimesi planeerib oma puhkuseks ettenähtud kalendripäevad suvekuudesse, lootes nautida sooje ilmu ja püüda päikest niipalju, kui meie kliima seda parajasti võimaldab. Kuigi eestlasi peetakse üheks töökaimaks rahvaks, ei saa eitada, et ka eesti inimesel on kibe vajadus puhkeaja järele, mille tarvis näpistatakse võimalusel ka tööpäevadest lisa.

Seaduse järgi on niinimetatud lühendatud tööpäevi riigipühade eel kõigest neli: 23. veebruar, 22. juuni, 23. detsember ja 31. detsember. Äsjane taasiseseisvumispäev langes õnnetul või õnnelikul kombel seekord teisipäevale. Kuigi eelnev päev, 19. august ei ole ette nähtud isegi lühendatud tööpäevana, ei suutnud enamik ettevõtteid vastu panna kiusatusele, et oma nädalavahetus venitada neljale päevale. Peeti iseenesestmõistetavaks, et kuna 19. august on esmaspäev, siis ei pea see tööpäev olema mitte isegi lühendatud, vaid lausa vaba.

Hispaanlased ei ole end kunagi liigse tööga tapnud ega ka kelleltki nõudnud, et neid ülemäära töökateks peetaks. Eestlane noolib kiitust ja tähelepanu ja soovib töötegemises olla alati esirinnas. Vana aja töökus kipub aga hääbuma. Kui hispaanlased peavad avalikult siestat, siis eestlased näpistavad pühade arvelt endale vabu päevi ja teevad näo, justkui oleks see asjade kõige loomulikum käik.

Kui ollakse valmis tegema, siis oldagu ka valmis tunnistama. Ei ole see tänapäeva eestlanegi enam nii tööhobuse masti, täitsa tavaline inimene teine. Puhkab vähemalt 28 kalendripäeva ja enamasti suviti. Sekka näpistab pikki nädalavahetusi või puhkepäevi erinevate riigipühade arvelt. Lisaks oleks soovitav, et ka kõik tööga seonduvad reisid ning üritused oleksid arvatud ikka tööpäevade sisse.

Jõulukuul ootab ees tervelt kolm punast päeva nädala sees, sekka näpistatakse esmaspäev, 23. detsember, seekord ametlikult, lühemaks või siis mitteametlikult olematuks tööpäevaks. Võiks öelda, et tööhobusest eestlane on sel aastal lisaks 28 kalendripäevale detsembrisse ka nädalakese talvepuhkust välja teeninud.

Igale võrukale oma

Grossi toidupoe avamine Võrus 02.08.2019 FOTOD: Aigar Nagel

JUHTKIRI  Kui vaadata laialdast toidupoodide valikut Võru linnas, siis võiks arvata, et üks keskmine võrukas sööb rohkem, kui ülejäänud eestlased seda tavatsevad teha. Võru teeb võrdlemisi väikese linnana nii mõnelegi suurlinnale silmad ette just toidupoodide rohkuse poolest.

Ehk on siin prioriteedid teised ja võetakse omaks nii-öelda maakate mentaliteeti, mida mujalt, suurematest linnadest külge kleebitakse? Ehk võrulasel ei olegi nii tähtis, mis on seljas või jalas või milline kodumasin parasjagu kodu ehib? Tähtsam on, et laud oleks lookas, kõht täis ja meel hea. Ometigi võiks nii nagu maainimestele kohane ise toiduks vajalikku kasvatada ja harva toidupoodi väisata.

Võib-olla on häda hoopis selles, et võrumaalastel ei sobi külg külje kõrval oma igapäevaoste teha. Seetõttu peabki olema privileeg, et inimesed jaotatakse kaupluste peale ära. Julgemad ja massidesse sukelduda soovijad tüürivad Maksimarketisse. Kes soovivad rahulikumat interjööri ja end koduselt tunda, need ostlevad mõnes pisemas toidupoes, kas siis mini Rimis või Meie toidukaupluses. Igaühele oma.

Peale toidukraami on taas tõusev trend ka kangem märjuke eestimaisest toidupoest soetada. Kui veel hiljuti jagus Lätti ka siitkandi rahvast, kes ühes soodsa õllega piiri tagant toidupoolist hankisid, siis alkoholiaktsiisi langetamine on meie inimesi rohkem tagasi meelitanud. Pole siis ka ime, et toidupoode juurde tarvis ja hea, et neid kerkib nagu seeni pärast sügisest vihma.

Kui kogu Eestis müüdi möödunud kuul ligi 45 protsenti rohkem õlut kui möödunud aasta juulis ning siidri ja muu lahja alkoholi müük kasvas 37 protsenti, siis on selge see, et mitte ainult toidunautlejate hordid, vaid ka joogigurmaanid vajavad uusi toidukauplusi.

Meelt ei tasu veel heita, sest Kagukeskuse gigantseks muutumise lootuses on meil võimalus ehk ka tööstuskaupade valikut juurde saada ja ehk siis saab Võru inimene ka muust mõelda kui järgmisest kõhutäiest. Kes siiski ainult toidule suudavad keskenduda, ei pea samuti kurvastama, sest toidukohti on sügisel valmivasse hiidkeskusesse samuti kuhjaga planeeritud. Eks siis saab taas tõdeda, et tugevamad jäävad ellu.