JUHTKIRI Iga päev prügi ära visates ei mõelda just sageli, kui palju seda rämpsu aasta lõpuks kokku koguneb ja mis sellest edasi saab. Agaramad küll sorteerivad juba prügi, et vältida eramaja prügikasti liiga kiiret täitumist, kuid sedagi pigem rahalise kokkuhoiu, mitte rohelise mõtteviisi tõttu.

Aastas korra proovitakse korraldada ka talguid, kus terve Eestimaa puhtaks pühkida, kuid kas praeguste käitumisharjumuste juures on üldse võimalik ühe päevaga aastas midagi muuta ja kodumaad puhtaks teha?

Talgupäev „Teeme ära” toimus Eestis esimest korda juba kümme aastat tagasi. Laupäeval peeti ülemaailmset koristuspäeva, kuhu kaasatakse ennekõike tuntud näod ja kuulsused, kes riburadapidi peaks lihtinimesed oma eeskujuga sabasse meelitama. Iga eestlane tekitab aastaga 390 kilo olmejäätmeid. See arv ei tundu sugugi suur, kui kõrvutada Taani 781 kiloga. Pigem teeb murelikuks jäätmete õigesse kohta viimisest kõrvalehiilimine. Sel suvel põrkuti mõnele ühiskasutatavale RMK lõkkekohale aega veetma minnes peaaegu igal korral tõsiasjaga, et enne kui üldse saab toimetama hakata, on tarvis kokku korjata kellegi mahajäetud laga. Ehk üritatakse siis tekitadagi ahelat, kus iga järgnev tarbija on sunnitud koristama eelneva järel? Õiglane oleks see siis küll, sest igaüks annaks oma panuse. Kahjuks on aga reaalsus pigem selline, et hoolimatud loobivad oma prügi laiali ja lollikesed riisuvad selle kokku. Tulemusena saab küll ka ise puhast looduspaika nautida, kuid ka hoolimatud saavad järgmisel korral taas tulla, et oleks, mida rüüstada.

On hea, et ülemaailmsel koristuspäeval leidub veel neid, keda trots pole rünnanud ja kes arvavad, et suudavad teiste järel koristamisega maailma muuta. Aina enam on kahjuks ka neid, kes ei suuda leida rohkem põhjuseid, miks peaks veetma kauni laupäeva teiste järelt kraamides. Veel enam ei suudeta kaasa minna osavõturohkete kampaaniatega, kus kutsutakse üles nii koeraga jalutades kui ka tervisesporti tehes prügiloomade järelt koristama.

JUHTKIRI Osad eestimaalased ei ole oma ametikohaga rahul. Peamiseks põhjuseks on ilmselt madalavõitu töötasu. Eks alati soovitakse rohkem ja mõningase rahulolematusega viiaksegi elu edasi, kuid kust läheb piir põhjendatud rahulolematuse ja vingumise vahel? Väide, et kes soovib tööd teha, sellel on ka töökoht, peab enamasti paika, kuid kas töötatakse ka hea meelega? Siinkohal on Eestimaa üsna ebavõrdses seisus. On selge, et väikelinnad ongi väiksemad, kuid see ei põhjenda, et siin peaks igasugusest tööotsast kümne küünega kinni hoidma, olgu hing kas või paelaga kaelas ja hommikusest tööleminekust vastumeelne tunne keres ning veremaitse suus.

Kui numbreid vaadata, siis peab tõesti tõdema, et kes töötada soovib, see ka töötada saab. Statistikaameti andmetel oli Eesti ettevõtetes, asutustes ning organisatsioonides 2019. aasta teises kvartalis lausa 11 180 vaba ametikohta. Kui vabu töökohti on nii palju, siis ei saa justkui keegi kurta selle üle, et tööd ei ole.

Meil, kagueestlastel tasub rohkem süveneda, sest enamik vabu töökohti on endiselt Harjumaal – 77 protsenti, sealhulgas Tallinnas 64 protsenti. Sinnani meie niinimetatud maainimeste lühikesed käed sageli ei küüni. Kuigi ka Tartu on Eesti mõistes suurlinn, siis sinna jagub vaid kaheksa protsenti vabadest töökohtadest. Rääkimata siis näiteks Põlvast, kus vabade ametikohtade määr on vaid 0,3 protsenti.

On ka neid, kes on jaganud end Võrumaa ja Harjumaa vahel. Elatakse justkui kahte elu, ühte Tallinnas ja teist siin kandis. Kui varem oli siinsele inimesele ka Tartus tööotsa leidmine rohkem reaalsus, siis viimasel ajal jääb mulje, et kes ei ole parasjagu Harjumaal, see jääb meepotist liigagi kaugele. Ometi soovib ka lõunaeestlane ju elada ning eluks vajalikku soetada. Vabade töökohtade ja veel enam tasuvate töökohtade arvu vaadates jääb mulje justkui siin kandis ei vajatakski toitu, rõivaid, elektrienergiat ja muud igapäevaeluks tarvilikku. Maapiirkondades elaksid justkui robotid, kes panustavad, kuid ei nõua.