ARVAMUS

Igale võrukale oma

Grossi toidupoe avamine Võrus 02.08.2019 FOTOD: Aigar Nagel

JUHTKIRI  Kui vaadata laialdast toidupoodide valikut Võru linnas, siis võiks arvata, et üks keskmine võrukas sööb rohkem, kui ülejäänud eestlased seda tavatsevad teha. Võru teeb võrdlemisi väikese linnana nii mõnelegi suurlinnale silmad ette just toidupoodide rohkuse poolest.

Ehk on siin prioriteedid teised ja võetakse omaks nii-öelda maakate mentaliteeti, mida mujalt, suurematest linnadest külge kleebitakse? Ehk võrulasel ei olegi nii tähtis, mis on seljas või jalas või milline kodumasin parasjagu kodu ehib? Tähtsam on, et laud oleks lookas, kõht täis ja meel hea. Ometigi võiks nii nagu maainimestele kohane ise toiduks vajalikku kasvatada ja harva toidupoodi väisata.

Võib-olla on häda hoopis selles, et võrumaalastel ei sobi külg külje kõrval oma igapäevaoste teha. Seetõttu peabki olema privileeg, et inimesed jaotatakse kaupluste peale ära. Julgemad ja massidesse sukelduda soovijad tüürivad Maksimarketisse. Kes soovivad rahulikumat interjööri ja end koduselt tunda, need ostlevad mõnes pisemas toidupoes, kas siis mini Rimis või Meie toidukaupluses. Igaühele oma.

Peale toidukraami on taas tõusev trend ka kangem märjuke eestimaisest toidupoest soetada. Kui veel hiljuti jagus Lätti ka siitkandi rahvast, kes ühes soodsa õllega piiri tagant toidupoolist hankisid, siis alkoholiaktsiisi langetamine on meie inimesi rohkem tagasi meelitanud. Pole siis ka ime, et toidupoode juurde tarvis ja hea, et neid kerkib nagu seeni pärast sügisest vihma.

Kui kogu Eestis müüdi möödunud kuul ligi 45 protsenti rohkem õlut kui möödunud aasta juulis ning siidri ja muu lahja alkoholi müük kasvas 37 protsenti, siis on selge see, et mitte ainult toidunautlejate hordid, vaid ka joogigurmaanid vajavad uusi toidukauplusi.

Meelt ei tasu veel heita, sest Kagukeskuse gigantseks muutumise lootuses on meil võimalus ehk ka tööstuskaupade valikut juurde saada ja ehk siis saab Võru inimene ka muust mõelda kui järgmisest kõhutäiest. Kes siiski ainult toidule suudavad keskenduda, ei pea samuti kurvastama, sest toidukohti on sügisel valmivasse hiidkeskusesse samuti kuhjaga planeeritud. Eks siis saab taas tõdeda, et tugevamad jäävad ellu.

Millest sõltuvad ravimite hinnad ja see, kas haigekassa nende eest maksab?

Sageli kuuleme uudiseid meeletult kallitest ravimitest, mille eest riik ei maksa. Inimesed aga ei tea, kuidas ravimite hinnad kujunevad ja miks haigekassa neid alati ei hüvita. Haigekassa ravimite ja meditsiiniseadmete peaspetsialist Argo Aug lükkab ümber viis levinuimat ravimimüüti.

1. müüt: ravimid on järjest kallimad, sest nende väljatöötamine on järjest kallim

Ravimite hind kujuneb nii nagu ka muude kaupade puhul: mida rohkem on tahtjaid ja mida vähem on pakkujaid, seda kõrgem hind. Ravimite väljaarendamine võtab loomulikult aega ning ravimite hinna arvutamisel püüavad ravimifirmad katta ka ebaõnnestunud projektide kulusid, kuid see ei ole kõrgete hindade peamine põhjus. Sageli on uute ravimite väljatöötamiseks vajalik teadustöö tehtud hoopis ülikoolides ja nii juba osaliselt riiklikult rahastatud.