ARVAMUS Suur suvi on käes, keskkoolid on lõpetatud ja paljudel noortel on aeg astuda uus samm ellu. Öeldakse, et üliõpilaste elu on muretu ning ilus, kui seda osata piisavalt nautida ning piisavalt meeldejäävaks elada. Siiski on tarvis enne üliõpilasestaatusesse jõuda. Kuldsed on sõnad, et peab tegema just seda, mida me armastame. Karm reaalsus on aga see, et armastusest ära ei ela. On boonus, et saab minna hommikul rõõmsal meelel tööle ning teha terve päeva just seda, mis on väga südamelähedane.

Mõistuseinimesed võtavad lahti viimased statistikaandmed ja hekseldavad need üksipulgi läbi, et jõuda selgusele, mis ametimehi praegu kõige enam tarvis on. Kurbmäng on aga see, et praegu õppima minnes saab oma oskusi ju alles paari aasta pärast kasutada. Statistikatki koostatakse möödunu põhjal ning ennustamine on hoopiski tänamatu tegevus. Kas siis tasub üldse end vaevata sellega, et muretseda, mida Eestil praegu vaja on? Kui minna õppima seda eriala, mille ametikohad praegu tühjana seisavad, siis võib paari aasta pärast praktikakohta otsides tabada valus tõde, et kohad on juba võetud. See tekitab olukorra, kus värske koolilõpetaja või esimese praktikakoha otsingul olev noor on õppinud ameti, millest ta ise lugu ei pea ja mille järele puudub turul ka vajadus.

Teisel juhul peab õppima just seda tegema, mida armastad ja lootma parimale. On selge, et valdkondade palgatasemed ning tulusus on erinevad ja ei saa loota, et armastatud töö alati ka armastatud palganumbri tagab. Kurdetakse, et praeguse mõne sektori tööjõupuuduse on põhjustanud noorte valivus. Paljud noored ei ole nõus tegema seda, mis neile ei meeldi. Ja miks nad peakski? Näiteks ei ole populaarsed klienditeenindajate ning hooldustöötajate ametikohad, sest üleüldine palgatase on pigem madal, aga töö, mis tahab tegemist, on võrdlemisi raske ja väsitav.

Kui saaks keskkooli üheks lõpueksamiks matemaatika asemel näiteks ennustamise valida, oleks tulevikku astuvate noorte elu mitu korda lihtsam. Nüüd aga tuleb valikud teha pimesi ja loota, et ei kolistata eriti karme ämbreid ning et hoidutakse elu valusatest õppetundidest, kui ollakse iseseisvasse ellu alles astumas.

Toyota RAV4 on rahvuskaaslaste teise koha mees autoostu edetabelis ning see kohe kihutas oma käe ja varbaga antud isendit siit ja sealt proovile panema. Eelmisel aastal müüdi tervelt tuhatkond nurgelise šniti esindajat ning seda põhjusega: hübriidajamiga masin süstib paigalt kui püssikuul ning jätab juhi meeldivasse pehmusesse kui mullikiles portselani.

Buratino nahas metslane

Toyota alustas oma RAV4 seeria mudeli väljaandmist 1994. aastal, selle ajaga võrreldes on kerepikkusele lisandunud tubli pool meetrit, ulatudes praegu 4,6 meetrini. Seda lisapikkust tajun teravalt, kui kolin oma isiklikust vägagi nöbininaga Chevyst ümber massiivsesse linnamaasturisse. Pidevalt on tunne, et ristmikul tasub end veidi tagapool hoida, muidu ehk võetakse 1,85 meetrit laia müraka esileulatuv nina mööduja poolt kaasa. Samas kuidagi uhke tunne on purjetada kui ratastel laev mööda Tartu asfaldivõrgustikku. Hiivaks veel mõned purjed ja tõmbaks triibulise särgi ülle.

Nobe kui kevadine orav

Saan esimese mõnusa surtsaka adrenaliini otse veeni, kui Amservi Tähe esindusest end Ihaste viaduktini tüürin ja seal kiirendusrajal korra gaasipedaali tallan. Hea, et juuksed pähe jäid!, ohkan kergendunult ja vaatan tahavaatepeeglist kaugele maha jäänud autot. Nii äkilist minekut selliselt suurelt 1600kiloselt raudkerelt ei oleks oodata osanud, kuid üllatus on igati meeldivate killast. 2,5-liitrine Hybrid Dynamic Force’i mootor teeb oma tööd innukalt ja toob juhi näole igikestva naeratuse. Targu meenuvad oma südamelähedase autoga pusserdamised, kui kiirendusrajal kohe mitte ei õnnestunud end teise auto ette sättida ja käigukastiga rabistades lendasid pöörded taevastesse kõrgustesse. Hea, et sidur alles jäi. Proovisõiduauto puhul automaatset käigukasti palju puutuma ei pea ning isegi raadio keeran mõne aja pärast kinni. Mõnusam on kuulata hübriidajamiga mootori vaikset urinat ja kiirendusel vähe kurjemat urinat – muusika iga autosõbra keskkõrvale!

Kogu selle urina juures näitab linnamaastur üles täiesti adekvaatset kütusekulu: esindus lubab 5,7 liitrit saja kilomeetri kohta ja pooleteisttunnise proovisõidu keskmiseks jäigi lubatud 5,7 liitrit. Omavahel öeldes: gaasipedaali funktsioneerimist sai mõnusasti järele proovitud ning sellest hoolimata jäi elektrisõidu osaks lausa 51 protsenti ajast.

Kelmikad poognad tantsuplatsil

Kõige rõõmuküllasemad hetked uue musklis sõbra seltsis saabuvad kinnises parklas, kus saab iseendale ja teistele ohutult mõned graatsilised keerutused ette võtta. Nullist sajani kiirendab RAV4 umbes 11 sekundiga ning suure hoo võtab ta võrdlemisi kiiresti ka pidurdamata maha. Pakiruum mahutab ära kolm keskmist kasvu mägisokku ja ühe kõhnema kondiga karjuse – seda kõike siis, kui kompanjonid võtavad enda alla lubatud 580 liitrit mahtu. Võimalus on ka tagumised istmed alla klappida ning luua lisaruumi õdusamaks äraolemiseks. Igaks juhuks ma sirekoivalisi mäletsejaid koos hoidjaga puhtasse proovisõidupilli sisse pressima ei hakka ning piirdun paar korda pagasiluugi avamise ja sulgemisega. Töötab, teeb sulgedes piiksu ja puha. Piiksu saan kuulda ka siis, kui keegi raudruunale liiga lähedale satub ja ta selles ohtu tuvastab. Peale selle hoiatab küljepeeglisse ilmuv kujutis tagant külgsuunast läheneva sõiduki eest. Igati tänuväärne lüke, sest just sealt kipuvad liginema „pimedasse nurka” jäävad sõidukid ja avarii on kerge tulema.

Härjavõitlus järvekaldal

Linna vahel kenitlemisest saab peagi villand ning tuleb aeg oma hübriidmaasturiga grüünesse põrutada. Sõit mööda Jõgeva maanteed on sulnis ning ohtrate kurvide tõttu ei hakka ma seal möödasõitudega oma karmat proovile panema. Küll aga panen proovile järveparklas laiuva kruusaparkla karma. Ehedama elamuse saamiseks avan juhiakna ning kuulan kivide marulist tantsu 18tolliste rehvide all. Pakun, et looks on „El Toreador” ning vilistan viisikest kaasa. Just sellise muheda lahmaka härja taltsutamise tunne ongi – teen aga ühe sõõriku teise järel ja tunnen end hoituna kui vanajumal pilvepiiril. Või siis mõni vähe vaiksem tegelane, apostel või keegi.

Seda vanajumala tunnet aitab kinnistada elektriliselt timmitav juhiiste, mis teeb minusugusest lüheldasest kodanikust üsna kõrgel pukil istuva juhi. Ego toidab see auto kohe kindlasti ja samal meelel on teised proovisõitjad üle Maarjamaa – Toyota RAV4 on suur, turvaline ja oma mõõtude kohta adekvaatselt ökonoomne. Tema hinnaklass võib jääda mõnevõrra kõrgemaks lähemate konkurentide omast, kuid see ei takistanud tuhandel pika nina sõbral eelmisel aastal omale just see mudel garaaži soetada. Eks naeratus näol ole ka omamoodi hindamatu väärtus.

Eestlaste seas olid möödunud aastal populaarseimad uuena ostetud margid Toyota (4099), Škoda (3144) ja Renault (2509), nende sõidukite popimad mudelid on esikümne nimekirjas esindatud kolme esimese seas.

Eesti kõige populaarsemad sõidukid 2018. aastal:

1. 1) Škoda Octavia – 1025,
2. 2) Toyota RAV4 – 997,
3. 3) Renault Clio – 861,
4. 4) Toyota Avensis – 785,
5. 5) Kia Sportage – 663,
6. 6) Toyota Auris – 653,
7. 7) Škoda Superb – 636,
8. 8) Toyota C-HR – 594,
9. 9) Kia Cee’d – 572,
10. 10) Volkswagen Golf – 564.

Esikümne allikas: Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liit (AMTEL).