ARVAMUS

Räägitakse ikka, et kui midagi väga tahta, siis selle ka saad. Lihtsalt öeldakse sekka, et ise peab tulemuste nimel ka pingutama. Kas see kõik päris nii on?

 Ilus on ju mõelda, et ainult tahtmisest piisab. Tõde on aga hoopis see, et peale tahtmise on tarvis natuke rohkemat. Jah, alati ei pruugi kõik peituda finantsilises võimekuses, rohkem väärt on hoopis teadmised ja teadlikkus. Kui soovida näiteks rajada oma ettevõtet ja idee on enda arvates perfektne, kas sellest siis piisab? Isegi kui finantsid oleks paigas, kas siis piisab ainult soovist ja ideest? Tegelikult mitte.

Tänapäeva maailmas on tarvis ka teadmisi, mis aitavad paika panna kuivemad punktid, seaduskuulekuse. Kui väga soovida ning end kõigega kurssi viia ja see kõik siis lõpuks ka ära teha, siis tõepoolest on võimalik, kuid sageli ei ole mitteteadlik inimene pädev hindama oma vajakajäämisi ja süüd asutakse otsima mujalt. Nii võib juhtuda, et ideaalne idee kukkub kokku ja et kõik seotud osapooled on lõpuks kannatajad. Kas sellest järeldub, et proovida ei tasugi?

Kõik suuremad edulood on ju sageli alguse saanud kuskilt, kust ei oskaks aimatagi. Edulugude taga on inimesed, kes on kunagi olnud kõike muud kui edukad. Ometi on nad kirjutanud end ajalukku ja loonud näiteks suuri ettevõtteid või saavutanud muul moel edu. Ilmselt peitus suure tahtmise taga ka arukus. Kui mitte arukus, mida oli tarvis parasjagu idee teostamiseks, siis kindlasti oli neil teadmine, et nad ei ole piisavalt arukad idee teostamiseks ja sellest kannustatuna nad parandasid oma olukorda. Viisid end kurssi, enne kui häda käes, ennetasid tekkida võivaid probleeme ning lahendasid need eos.

See ei viinud mitte läbikukkumise, vaid hoopiski eduni. Nii et ainult tahtmisest alati siiski ei piisa. Tahtmine ilma arukate käikudeta viib pigem hukatusse kui sihile. Kahjuks on tarvis mitmetel seda hukatust enne teadmiste saamist omal nahal kogeda, kaasates ka teised, kes ei pruugi üldse end tahta olukorraga siduda. Sageli ei saada ise arugi, et ollakse arutud. Nii on, et loll või surnud olla on üsna samaväärne, sest ise ei saa millestki aru, lihtsalt teistel on raske.

Käesolev nädal on kütnud kirgi just tööinimeste seas, sest õhus tiirleb ettepanek, mille kohaselt soovitakse tõsta paljude inimeste eriarstile mineku visiiditasu senise viie euro asemel lausa 20 euroni. See tähendab mitmekordset hinnatõusu.

Ühelt poolt on mõistetav, et tänapäeval ei saagi enam viie euro eest midagi, miks siis peaks saama arstivisiidile. Teiselt poolt on mõistmatu, miks on tarvis nii suurt hinnatõusu ja korraga ning miks ei rakendu hinnatõus kõikidele võrdselt. Väidetavalt tõuseb visiiditasu ainult töötavale ja tervele inimesele.

Ehk et ühest küljest üritatakse selgeks teha, et töötav ja terve inimene ei käi nii või teisiti sageli arsti juures ja seetõttu võib oma ühe korraga kinni maksta teiste mitu arstilkäiku, mida saadakse viie euro eest kord. Teisalt on jällegi tegemist surnud ringiga, sest kui töötav ja terve inimene ei jaksa enam enda arstivisiiti kinni maksta, siis on temagi peagi töötu ja haige inimene, kelle eest peaksid maksma teised.

Kas aga on meil võtta nii palju neid igavesti terveid ja töötavaid, kes justkui peaks palehigis töötama ja arsti juures mitte käima või seal harva käima? Ilmselt lõpmatuseni mitte. Meeles peab pidama asjaolu, et töötav ja terve inimene ei tähenda alati seda, et tegemist on jõukama inimesega kui mõni mittetöötav. Seega ei pruugi töötegemisest hoolimata jaguda 20 eurot, et oma arstivisiit kinni maksta. Või on tarvis teha valikuid, millele see 20 eurot kulutada. Kui aga tervise kasuks ei otsustata, siis probleem süveneb ning töötav inimene on riigi jaoks ajalugu.

Peale eriarsti visiiditasu tõstmise on laual üksjagu teisigi ettepanekuid sarnastel teemadel. Ühtekokku loodetakse neist muudatustest saada riigikassasse juurde aastas umbes 15 miljonit eurot, mis on iseenesest tervitatav. Ainukesena ripub suur küsimärk selle kohal, kas sellised ebavõrdsed maksustamised on jätkusuutlikud ja ausad. Praegu maksab uuringu kohaselt keskmine lapsevanem oma lapsele taskuraha 20 eurot kuus, mida on täpselt ühe töötava terve inimese arstivisiidi jagu.