JUHTKIRI Tihti kuuleme, et arutatakse põllumeeste toetuste üle. Tõsi on, et neil on toimetulekuks tuge vaja ja võrreldes muu Euroopaga oleme selles osas sageli veidi nutuses seisus. Kui aga vaadata laiemalt, siis abi järele karjub iga sektor Eestimaal, mitte ainult põllumehed, mitte ainult metsamehed. Kas siis ise tekitatud abitust olukorrast või mingil muul vääramatul jõul tekkinud seisundist tingituna on abikätt vaja paljudel.

Statistikaameti andmetel elab Lõuna-Eesti piirkonnas üle kui 9000 lapse suhtelises vaesuses. See tähendab seda, et need lapsed ei pruugi iga päev täisväärtuslikku toitu saada või ei ole seda piisavas koguses. On selge, et lapsed, kes on ühiskonnas abitum osa ning vajavad veel tuge, et kasvada iseseisvateks indiviidideks, on meie tulevik ja väärtus. Siinkohal otsitakse abi toidupankadelt, kes omakorda peavad toimetama heatahtlike inimeste almustest. Kuigi iga abi on toeks, siis Lõuna-Eesti niinimetatud äärealadele ei jõua väärtuslikku toitu. Kas siis Harjumaal ja Tallinnas elavad lapsed, kellel on tarvis täisväärtuslikumat toitu ja meie, lõunaeestlased, oleme tugevamad? Või koheldakse lõunaeestlasi tänamatult teisejärgulistena?

Abi vajavad ka täiskasvanud, mitte ainult lapsed. Kuhu peaks pöörduma inimene, kel on näiteks tarvis uut autot? Põllumees saab uue põllumasina soetamiseks toetust küsida ja see ongi nii ette nähtud, pigem reegel kui erand. Miks siis iga päev enesega mitte toime tulev täiskasvanu, kes teenib ehk kuusissetulekuna mõned sajad eurod, ei võiks mõne vahendi soetamiseks abi küsida?

Eks küsida võib alati, kuid vastukaja on sellisel juhul pigem negatiivne. Lihtne inimene, kes oma ausa tööga ei suuda sageli teenida üle miinimumpalga ja seetõttu ei suuda endale mõnesid hüvesid lubada, on justkui saamatu. Põllumees, kes taotleb mitut toetust, on aga õigusega hädas ning toetuste ja abi küsimine on iseenesestmõistetav.

Hea oleks muidugi elada riigis, kus toetatakse kõike ja kõiki. Kõik abivajajad saaksid abikäe. See aga vallandaks teisest küljest laiskuse ja oleks keeruline välja selgitada, milline olukord on tingitud saamatusest, milline laiskusest ja milline lihtsalt ebaõnnest.

JUHTKIRI Iga päev prügi ära visates ei mõelda just sageli, kui palju seda rämpsu aasta lõpuks kokku koguneb ja mis sellest edasi saab. Agaramad küll sorteerivad juba prügi, et vältida eramaja prügikasti liiga kiiret täitumist, kuid sedagi pigem rahalise kokkuhoiu, mitte rohelise mõtteviisi tõttu.

Aastas korra proovitakse korraldada ka talguid, kus terve Eestimaa puhtaks pühkida, kuid kas praeguste käitumisharjumuste juures on üldse võimalik ühe päevaga aastas midagi muuta ja kodumaad puhtaks teha?

Talgupäev „Teeme ära” toimus Eestis esimest korda juba kümme aastat tagasi. Laupäeval peeti ülemaailmset koristuspäeva, kuhu kaasatakse ennekõike tuntud näod ja kuulsused, kes riburadapidi peaks lihtinimesed oma eeskujuga sabasse meelitama. Iga eestlane tekitab aastaga 390 kilo olmejäätmeid. See arv ei tundu sugugi suur, kui kõrvutada Taani 781 kiloga. Pigem teeb murelikuks jäätmete õigesse kohta viimisest kõrvalehiilimine. Sel suvel põrkuti mõnele ühiskasutatavale RMK lõkkekohale aega veetma minnes peaaegu igal korral tõsiasjaga, et enne kui üldse saab toimetama hakata, on tarvis kokku korjata kellegi mahajäetud laga. Ehk üritatakse siis tekitadagi ahelat, kus iga järgnev tarbija on sunnitud koristama eelneva järel? Õiglane oleks see siis küll, sest igaüks annaks oma panuse. Kahjuks on aga reaalsus pigem selline, et hoolimatud loobivad oma prügi laiali ja lollikesed riisuvad selle kokku. Tulemusena saab küll ka ise puhast looduspaika nautida, kuid ka hoolimatud saavad järgmisel korral taas tulla, et oleks, mida rüüstada.

On hea, et ülemaailmsel koristuspäeval leidub veel neid, keda trots pole rünnanud ja kes arvavad, et suudavad teiste järel koristamisega maailma muuta. Aina enam on kahjuks ka neid, kes ei suuda leida rohkem põhjuseid, miks peaks veetma kauni laupäeva teiste järelt kraamides. Veel enam ei suudeta kaasa minna osavõturohkete kampaaniatega, kus kutsutakse üles nii koeraga jalutades kui ka tervisesporti tehes prügiloomade järelt koristama.