ARVAMUS

FOTO: Aigar Nagel

Igas valdkonnas on aina keerulisem ellu jääda. Ostja on hädas, et ei jaksa osta, kuid müüja on hädas, et keegi ei osta. Teisalt kerkib kaubandusse uusi kauplusi nagu seeni pärast vihma. Inimesed on küll rahul, et valik muutub laiemaks, kuid teisalt nurisevad, sest pood võib ju olla, kuid osta sealt midagi ei jaksa. 

Kohalikud juba kanda kinnitanud kaubandusettevõtted on aga pahurad, sest supp jääb aina lahjemaks, kuna supi kogus ehk ostjate arv ei suurene, küll aga tuleb juurde kaubandusettevõtteid ehk supi sööjaid. Kas mõned jäävad seetõttu ka nälga ja on sunnitud oma supi teistele loovutama ning ise tühjade kätega turult lahkuma?

Toonitatakse sedagi, et linlased ei jää hätta, sest maakonnakeskusesse kauplusi jagub ja tuleb juurdegi. Kannatajad on aga suuremate ülalpeetavad pisemad paigad, kelle ellujäämine ei ole otseselt möödapääsmatult hädavajalik. Kaotajateks jäävad küll ka ettevõtted ise, kuid suuremad kaotajad on need, kes elavad keskusest väljas ja on pisemaid külapoode oma hindamatuks kaaslaseks pidanud.

Võib-olla muudab külapoodide kadumine inimeste elu hoopis pikemas perspektiivis paremaks? Kui pood pole käe-jala juures, siis mõeldakse oma ostud senisest enam läbi ja ostetakse emotsiooniostegi vähem. Nii jääb jällegi kaotajaks kaupmees. Pika aja jooksul suudab ostja aga pisku kokkuhoiuga ehk säästmagi hakata.

Võib-olla on see liialt optimistlik prognoos, aga ehk muudab külapoodide kadumine ka külaelu kainemaks? Kui järgmise märjukese kättesaamine jääb kümnete kilomeetrite kaugusele, siis ehk ei jää muud üle, kui kainemaks hakata? Või teisest küljest toob see omakorda hukatuse, sest vohama hakkab ebaseaduslik alkoholiga kauplemine ja kaotajad on lõpuks nii kaupmehed kui ka inimesed ise. Kas sellises olukorras üldse võidumehi on?

 Ehk ebaseaduslikud kaubitsejad, kes saavad pisku musta raha enda taskusse pista. Kuhu nad selle aga kulutaksid, on järgmine küsimus?! Olukord on nadi ja ellujäämiseks tuleb rakendada erinevaid kunste. Kel rahanatukest käes, need saavad käituda arukalt ja investeerida, sest väidetavalt tuleb pärast igat langust tõus!

Keerulistel aegadel kutsutakse ikka üles kokku hoidma. Öeldakse, et kui hoiame kokku, siis tuleme kriisist välja. Kuidas seda mõista?

Kindel on see, et kui hoida kokku kulutustelt, siis on lootust järgmise palgapäevani välja vedada, kuid loosungi lauses vist enamasti sellist kokkuhoidu silmas ei peeta. Peetakse silmas hoopis seda, et kui on keerulised ajad, siis on üheskoos kergem. Kui aga endal on niigi keeruline, siis on tihti veel keerulisem anda tuge teistele ja ei loodeta väga ka teiste peale.

Mõnes kohas tundub aga kokkuhoid eriti hästi õnnestuvat. On arusaadav, et riigil on üsna sarnase olemusega rahakott nagu meil kõigil, lihtinimestel. Ehk siis kulude katmiseks on tarvis teenida raha, mis ületaks kulutuste summa. Praegune olukord riigis tõstab erinevaid kulutusi ja utsitab kõiki lisa teenima, et katta ära oma kulutused ja omakorda toetada ka riigikassat. See kõik on õige, kuid kuskil läheb ka piir. Kuskil on piir, kus kokku hoida enam ei ole võimalik ning ees on ka see piir, kus liigne kokkuhoid pöördub majanduse tugevdamise ja elavdamise asemel hoopiski majandust ummikseisu tüürima.

Teisalt on tarvis hoolega järele mõelda, millelt on otstarbekas kokku hoida ja millelt mitte. 

Eestis võtab igal aastal endalt elu ligi 200 inimest. Praegu on kindel plaan kärpida suitsiidiennetuse rahastust. Paljudele tundub loogiline, et kui ajad on keerulised, siis tasuks antud valdkondi just rohkem toetada. Teisalt, kas meil oleks üldse nii tugevat suitsiidiennetust tarvis, kui elu oleks lihtsam?

Kriiside tekkides annavad inimesed endast parima, et end kokku võtta ja nii-öelda asi üle elada. Kui aga on näha, et raskused kestavad, siis võib jõud igaühes raugeda. Mitmete arvates on isegi koroonakriisi mõjud endiselt tunda, kuid juba laotakse selga uusi telliseid. Võrreldes 1990ndatega on Eestis suitsiidide hulk langenud umbes kolm korda, kuid hoolimata pingutustest pole viimastel aastatel see hulk enam pisemaks tiksunud.

Kas hoitakse kokku valedest kohtadest? Või sunnitakse inimesi hoopist liialt kokkuhoidlikeks?