JUHTKIRI Inimeste teadlikkuse tõstmiseks käivitatakse mitmesuguseid kampaaniaid. Peale selle levitatakse informatsiooni sotsiaalmeediakanalite kaudu. Kõike selleks, et rahvast ei oleks võimalik mingil moel lollitada või petta. Rahapettused on igapäevane kuuldus. Kuigi on juba levinud tõsiasi, et igasugustest internetiinvesteerijatest on mõistlik kauge kaarega mööda käia, komistatakse ikka teinekord isegi mitu korda sama reha otsa.

Petetakse ka teisiti. Praeguses kütusehinna tõusu tempos on ka asjaosalised ise tunnistanud, et selline olukord on paratamatus. Kunagine lihtinimese viimane piir oli maksta kütuseliitri eest kindlasti mitte rohkem kui 1,4 eurot. Nüüd on see piir poolkogemata ületatud. Tõus on tulnud sujuvalt ja tasakesi, hiilinud ligi just nagu petturid ning salaja järk-järgult meie rahakotist kupüüre riisunud. Isegi olles sellisest pettusest teadlikud, ei välista keegi, et mõne aja pärast taas samasse auku ei kukuta. Praegu on kütusehinna tõus paari euroni liitri eest kui utoopia, just nagu oli aegu tagasi 1,4 eurot viimne piir – midagi kauget, kättesaamatut ja võimatut. Nagu muinasjutt.

Kaugelt ligi pressivate petturite eest on võimalik ka pakku saada, iseenese eest ei iialgi. Tänapäeva maailm võimaldab meil elada fassaadi taga ja seda üsna lihtsalt. Siinkohal jaguneb inimkond mitmeks. On need, kes sellist enesepettust tolereerivad, ja mis veelgi hullem, need, kes iseennast petavad, sellest enam arugi saamata. Suur osa maailmast on koondunud interneti nähtamatute seinte vahele. Seal saab aga valida, millist osa elust omaks võtta ja millist mitte. Oma sotsiaalmeediakontodel saame otsustada, millised fotod üles riputatakse ja millised ei. Mil määral reaalsust fototöötlusega pahupidi väänatakse ja mis jäetakse naturaalseks. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks muutub otsustamine. Kui on võimalik luua endast ideaalne foto, siis miks peaks üks lihtne inimene loobuma sellest glamuurist. Ilusas sotsiaalmeediaprofiili fassaadis ei ole halba midagi. Kõik on aus ja lihtne, kuniks teistele mulje jätmisest ei saa enesepett.

JUHTKIRI Enne vana-aastaõhtu saabumist ja uue vastuvõtmist vaevab paljude kodanike pead mure, mida teha oma üleliigse rahaga. Öeldakse, et pärast jõule saabub masuaeg, ennast on lõhki kulutatud ning alustatakse kokkuhoiupoliitikaga. Siiski on paljudel jaotatud pisku nii, et jaguks veel ka aastavahetuseks. Ei saa ju olla aastavahetuse laud vähem lookas, kui oli jõulupühade ajal ning peale kõige muu on aastavahetus täis rohkem kärtsu, mürtsu ning pidusid.

Mida siis teha selle rahaga, mis kogemata kombel on jõuludest üle jäänud? Paljud inimesed lasevad selle konkreetselt vastu taevast. Ilutulestikud on ühest küljest kogunud aina rohkem populaarsust, kuid teisalt kutsuvad aktivistid üles keelustama uusaastaööl ilutulestiku laskmist. Võru linn omalt poolt juba mitmendat aastat ilutulestikku vastu taevast ei lase. Küll aga on lubatud seda teha soovijatel ja üle Võru kaigub alati uusaastaööl paras mürin. Lemmikloomaaktivistid, kes koerte ja kasside kõrvade olukorra pärast muret tunnevad, ei saa taotleda siin ka selle keelustamist, sest meie kiisud ning kutsud on ju tegelikult dresseeritud kõrvadega. Ei ole harv juhus, pigem sage, mil üle Võrumaa kaiguvad Nursipalu harjutusväljaku kõmatused ja mütsud. Vahel kurdeti, et koguni Põlvamaale välja.

Ühest küljest on hea, et meie loomad on saanud aastaringse koolituse, nii ei pea taotlema Võrumaa aastavahetust ilma värvilise taeva ning kärtsu ja mürtsuta. Teisest küljest jääb oht, et kui raha ei lasta otseselt vastu taevast, siis kulutatakse see poolkogemata peomeeleolus tühjatähja peale, mis sisuliselt tähendab sama – vastu taevast.

Seetõttu on nii mõnedki organisatsioonid teinud annetuskampaaniaid, et just ilutulestikule planeeritud raha kulutataks millegi vajaliku toetamiseks või soetamiseks. Sellised kampaaniad on pigem arukad kui arulagedad, kuid paadunud raha vastu taevast laskjaid see siiski ümber ei kasvata.

Tähtsaim on, et vana aasta viimased päevad mööduks rahus ning arukuses, siis on suurem lootus, et pärast uue aasta algust ei pea vastu taevast laskmisi kahetsema.