Käesolevast aastast rakendus automaks, kuid hooaja esimene arvestatav lumesadu viis ikkagi paljud sõidukid lumevangi. Lumemaksu meil õnneks veel ei ole … Aga äkki võiks olla? Karikatuur: AN
Viimased lumetormid ja elektrikatkestused on toonud esile muret tekitava pildi Eesti kriisivalmidusest. Kuigi meedias keskendutakse peamiselt Tallinna lumesahkade puudusele ja raskustele linnatänavatel, on maapiirkondade inimesed tihtipeale jäetud iseseisvalt hakkama saama.
Kui Tallinnas arutatakse ummistunud tänavaid ja parkimisprobleeme, siis maapiirkondades on reaalsus hoopis karmim. Elektrita majapidamised, puuduv veevarustus, läbimatud külateed ja aeglane internet tekitavad tunde, et linnast eemal elamine on kriisiolukorras täiesti lootusetu. See ei ole lihtsalt üksikjuhtum, vaid see on süsteemne probleem, mis nõuab kiiret ja tõhusat lahendamist.
Riik soovitab inimestel kriisivaru koguda, ent unustab, et kriisiolukordades võivad kõik varud elektrita jäämise korral kiiresti rikneda. Selmet kriisivarudest rõõmu tunda, on paljud elektrita inimesed sunnitud oma kriisivarud võimalikult kiirelt sisse kugistama, et ei tekiks raiskamist. Samal ajal muutub võimatuks ka laste koolitööde tegemine, ettevõtlusega seotud toimingute korraldamine ning isegi elementaarne hügieen. Kas see ongi riiklik julgeolek, millest valitsus sageli räägib?
Transport ja ühendused, mis võiksid kriisiajal abiks olla, jäävad maapiirkondades samuti hapraks. Kui ainus buss sõidab kord päevas või ei sõida üldse, siis kuidas peaksid inimesed hädaolukorras liikuma? Isiklik sõiduk on sageli ainus lahendus, kuid ka siin ootab ees uus probleem, milleks on äsja rakendunud automaks. Nelikveolise pereauto omamine maapiirkonnas pole luksus, vaid hädavajalik vahend. Seda vajadust karistatakse aga maksustamisega, justkui poleks riigi jaoks oluline, kuidas inimesed end lumehangede vahel liigutavad. Kriisijuhtimine ei saa keskenduda ainult suurtele linnadele, vaid kõik inimesed, sõltumata nende elukohast, väärivad toimivaid baastugesid. Võib-olla on aeg mitte ainult kriisivarusid koguda ja neid mitmepäevase elektrikatkestuse tõttu vastumeelselt sisse kugistada, vaid tagada, et kriisijuhtimine arvestab päriselt kõikide Eesti inimeste vajadustega. Loodetavasti suudame tulevikus tõdeda, et iga tugevam lumesadu või elektrikatkestus ei paljasta enam kriisisüsteemi nõrkusi, vaid hoopis selle tugevust.
