JUHTKIRI Tiitel „suurim”, „parim”, „moodsaim”, „avaraim” on enamasti positiivne nähtus. Millal aga muutub liigne agarus ogaruseks? Igapäevane võistlus käib igal alal ja ellujäämise nimel ollakse vahel valmis tegema ka ogaraid otsuseid. Üheks hullunuimaks valdkonnaks on kindlasti kaubandus. Olgu siis kõikvõimsas internetis või digitaliseeritud nutikauplustes, mis igal sammul üksteist edestada proovivad.

See, et väikesesse Võru linna mahub rohkem kauplusi, kui keskmine võrulane vajaks, teab ilmselt igaüks. Ometi igatsetakse ikka midagi uut. Prisma Võrus veel kanda kinnitanud ei ole ja selle järele ka õhatakse. Eks ole juba ennemuistsest ajast teada, et inimloomus ihaleb ikka selle järele, mida parasjagu ei ole. Prisma liigset agarust üles ei näita ja nähtavasti Võru turule ei trügi.

Küll aga rööprähklevad siin mõned ketid lausa mitme kauplusega ja mõnele ei piisa enam mitmest pisipoestki, tehakse hoopis suuremaid plaane. Kipub jääma mulje, et lai kaubavalik on muutunud teisejärguliseks, esile trügivad kaubanduspinna suurus ja digitaalne võimekus. Igasugune nutilähenemine on esmatähtis. Nutikassad, digitaalsed hinnasildid on juba tänapäev. Ilmselt ei lase end kaua oodata aeg, mil ostukorv otse nutiseadmest ostunimekirja endasse laeb ja kaardirakendus poe skeemi järgi liikumiskaardi joonistab, sest mida suuremaks aetakse hiigelpoodide pinnad, seda keerulisem on neis orienteeruda.

Ei saa imeks panna, miks kauplused nii agaralt digiajastuga sammu peavad. Eestlaste e-riigi üle võidakse küll nalja heita, kuid hingelt on eestlane e-riigi vääriline. Eestlane e-ostles möödunud aastal 1,4 miljardi euro eest ja e-kaubanduse käive kasvas 26 protsenti. Kui vaadata tõsisasja, et internetimüük moodustab juba 20 protsenti kogu jaekaubandusest, ei saa kaubandushiiglastele ette heita, et ka tavakauplusi iga hinna eest suuremaks ja e-eeskujulikumaks soovitakse muuta. Millegagi peab internetis surfavat e-eestlast ometi ka kauplusesse kohapeale meelitama. Olgu siis selleks kauplusesisene GPS või digimuundatud hinnasildid.

JUHTKIRI Maailm muutub iga päev, üsna palju ning igas valdkonnas. Kui aastaid tagasi saadeti teineteisele postkaarte ja kirju, siis nüüd on see harva esinev nähtus. Tänapäeval saadetakse iseendile pakke, just nagu Muhv kunagi kirjadega tegi. Kunagi ei tulnud selle pealegi, et iseendale pakk tellida. Heal juhul saadetigi postkaart, kui tõesti sooviti postkastist midagi omanimelist leida ja kui ei olnud parasjagu sellist luksust, et leiduks lähedane või sõber, kes postkaardi teisest linnast või vähemalt teisest linna otsast teele paneks.

Pakkide väljastamise arv tõusis möödunud aastal rekordtasemele, Omniva väljastas lausa 11,4 miljonit pakki, millest üle poole olid pärit kaugemalt. Inimesed armastavad võimalusi ära kasutada ning nii meelitavad soodsam hind ja ostumugavus välismaistest e-kaubamajadest head ja paremat kokku ostma. 2018. aastal vahendas Omniva tervelt 66 protsenti rohkem koduturupakke.

Kindlasti ei ole lihtsa eestlase eesmärk koduseid e-kaubamaju boikoteerida ning meelega välja suretada, kuid kui kõige elementaarsema ning tavalisema hiina vidina eest peab koduturul maksma mitu korda või lausa kümneid kordi rohkem kui kaugel maal, siis võtab inimene asja ikka mõistusega ja keeldub kodumaiseid ärisid oma heategevusega toetamast. Ei loe ka see, et võõralt maalt saabub pakk teinekord mitu korda kauem või kaob sootuks.

Kui asi aga liiga lihtsaks, soodsaks ning mugavaks kipub minema, siis on tarvidus uute reeglite järele. Nii on ka uuest aastast tarvis hoolega järele mõelda, mida väljaspoolt suurt ja kaunist Euroopa Liitu tellida. Kui praegu ei pea mõtlema mõneeurost mobiiltelefoniümbist või muud eluks vajalikku prahti tellides, kuidas see vidin kätte saada, siis järgmisest aastast on tarvis ära deklareerida iga pisemgi juuksenõel olenemata selle hinnast.

Et asi ülemäära keeruliseks ei kisuks, siis ulatab Omniva oma mitmekülgse abistava käe, et kõik vajalikud dokumendid täidetud saaks ja aus kaup ausal moel saajani jõuaks. Ausa abi eest on tarvis muidugi maksta ka ausat hinda, sest tasuta lõunaid ei ole olemas.