Aastavahetus tõi kaasa üksjagu muudatusi, millest üheks on riigilõivude järsu tõusu kehtestamine. Paljude teenuste eest tuleb nüüd maksta märkimisväärselt rohkem, mõnel juhul isegi kuni kümme korda. Riik on seda otsust põhjendanud vajadusega kanda teenuste tegelikke kulusid. Veel lisatakse, et osade teenuste hinnad ei ole ammu tõusnud ja selle eest tuleks tänulik olla.
Eriti valusalt puudutab riigilõivude tõus neid, kes vajavad isikut tõendavaid dokumente, elamislube või peavad ajama asju politsei- ja piirivalveametiga. Kui varem sai isikut tõendava dokumendi kiirkorras alla saja euroga, siis nüüd tuleb välja käia lausa 250 eurot. See tähendab hinnatõusu 455 protsenti, mis tekitab küsimuse: kas teenuse tegelik kulu on tõesti sellisel määral kasvanud? Samuti on kõrgemad tasud seatud elamislubade pikendamisele ja kodakondsuse taotlemisele, mis täpsemalt on tõusnud 64 eurolt 225 eurole.
Kuna muudatusi on palju ja tõusud ulatuvad kuni 1000 protsendini, on paljud kodanikud nördinud. Tavainimese jaoks tundub muret tekitav, et abielu registreerimine või lahutamine, mis on paljude jaoks elu tähtsad sündmused, on muutunud oluliselt kulukamaks. Abielukande tegemise tasu on kasvanud 30 eurolt 70 eurole ning abielulahutuse kande tegemine 50 eurolt 90 eurole. Naljaga pooleks võiks ju arvata, et ehk nüüd ei kiputa liiga kergel käel abielluma ega ka lahutama, sest kulutused on peaaegu poole suuremad ning kokkuhoid on ju käesoleva aasta üks trendikamaid ja samas sunnitumaid suundi.
Riigi seisukohast võib see otsus olla majanduslikult mõistetav, sest teenuste osutamise kulud kasvavad ja eelarvevajadused suurenevad. Samas võib küsida, kas need kulud on jaotatud õiglaselt ning kas kodanike ja ettevõtete finantsvõimekust on piisavalt arvesse võetud. Eriti haavatavad on siin madalama sissetulekuga inimesed, kelle jaoks selline hinnatõus võib tähendada sedagi, et isikut tõendava dokumendi taotlemine võib edasi lükkuda.
Mugavusteenuste eest suurema tasu küsimine on teatud juhtudel mõistetav. Rahva seas tekib küsimus, kas teenuste hinnad peavad vastama nende tegelikule maksumusele või peitub siin ka soov katta riigi muid kulutusi.
