ARVAMUS

Kuhu minna, kui ei ole kuhugi minna?

JUHTKIRI Osad eestimaalased ei ole oma ametikohaga rahul. Peamiseks põhjuseks on ilmselt madalavõitu töötasu. Eks alati soovitakse rohkem ja mõningase rahulolematusega viiaksegi elu edasi, kuid kust läheb piir põhjendatud rahulolematuse ja vingumise vahel? Väide, et kes soovib tööd teha, sellel on ka töökoht, peab enamasti paika, kuid kas töötatakse ka hea meelega? Siinkohal on Eestimaa üsna ebavõrdses seisus. On selge, et väikelinnad ongi väiksemad, kuid see ei põhjenda, et siin peaks igasugusest tööotsast kümne küünega kinni hoidma, olgu hing kas või paelaga kaelas ja hommikusest tööleminekust vastumeelne tunne keres ning veremaitse suus.

Kui numbreid vaadata, siis peab tõesti tõdema, et kes töötada soovib, see ka töötada saab. Statistikaameti andmetel oli Eesti ettevõtetes, asutustes ning organisatsioonides 2019. aasta teises kvartalis lausa 11 180 vaba ametikohta. Kui vabu töökohti on nii palju, siis ei saa justkui keegi kurta selle üle, et tööd ei ole.

Meil, kagueestlastel tasub rohkem süveneda, sest enamik vabu töökohti on endiselt Harjumaal – 77 protsenti, sealhulgas Tallinnas 64 protsenti. Sinnani meie niinimetatud maainimeste lühikesed käed sageli ei küüni. Kuigi ka Tartu on Eesti mõistes suurlinn, siis sinna jagub vaid kaheksa protsenti vabadest töökohtadest. Rääkimata siis näiteks Põlvast, kus vabade ametikohtade määr on vaid 0,3 protsenti.

On ka neid, kes on jaganud end Võrumaa ja Harjumaa vahel. Elatakse justkui kahte elu, ühte Tallinnas ja teist siin kandis. Kui varem oli siinsele inimesele ka Tartus tööotsa leidmine rohkem reaalsus, siis viimasel ajal jääb mulje, et kes ei ole parasjagu Harjumaal, see jääb meepotist liigagi kaugele. Ometi soovib ka lõunaeestlane ju elada ning eluks vajalikku soetada. Vabade töökohtade ja veel enam tasuvate töökohtade arvu vaadates jääb mulje justkui siin kandis ei vajatakski toitu, rõivaid, elektrienergiat ja muud igapäevaeluks tarvilikku. Maapiirkondades elaksid justkui robotid, kes panustavad, kuid ei nõua.

Eestlane armastab kirudes

Foto: Aigar Nagel

JUHTKIRI Tänapäeval on oma arvamuse avaldamine väga lihtne. Tasub ainult arvutiekraan valgeks lüüa, sotsiaalmeediakontole sisse logida või külastada mõne ajakirja või ajalehe veebikülge ning ongi võimalus edastada oma arvamus laiale maailmale. Kuigi sotsiaalmeediakonto alt kommenteerimisega üritatakse inimesi rohkem korrale kutsuda ja rõhuda sellele, et kommenteerida saab vaid oma isikut tuvastades, ei mõju see suurematele targutajatele piiravalt.

Presidendi meie kanti saabumisega läks lahti suurem sõda ja hala. Kuigi klikiloendurid olid laes ning enamikku huvitas, kus president liikus, kellega kohtus, kui palju kogunes rahvast, mida kõrge külaline kandis, siis ometi ei saa teravkeelsed jätta vürtsi lisamata. Kui ei huvita proua presidendi külaskäik, siis mille tarvis on vaja läbi lapata kõik internetiavarusse paisatud fotod ning kirjutised, end asjaga tulihingeliselt kurssi viia ja siis kiruda, kuidas teema karvavõrdki ei huvita.

Tuleb ette, et valetatakse võõrastele ja lähedastele, kuid milleks valetada iseendile? Eestlasele omaselt on keeruline olla mõnikord heatahtlik ning tunnistada natukene oma positiivset huvi ja emotsiooni millegi ning veel enam kellegi suhtes. Kellegi tolereerimine oleks justkui kuritegu, mille eest kardetakse avalikkuse hukkamõistu ja karistust.

Kehtib ammune reegel, et parim kaitse on rünnak. Ilmselt ollakse lihtsalt liiga arad ja seetõttu asutakse sõjapositsioonile juba enne, kui selleks tarvidus tekib. Sellega loodetakse kindlat võitu kui mitte kellegi ega millegi üle, siis iseenda hingerahuks kindlasti. Kui kritiseerimine toidaks hinge ja vaimu, siis oleks kõik maailma asjad siin Eestimaal rohkem kui kümme korda tehtud ning lahendatud.

Kahjuks on olukord vastupidine ja selle asemel, et end taevaseks võimuks pidavad lihtsad inimesed presidendi kleite ja sandaale kommenteerivad võiks esiti vaadata iseenda nina ette. Kui selle tulemusel jõutakse arusaamale, et riietus vastab maailma kõikidele standarditele, siis võiks vaadata enda sisse ja enne järjekordse kliki tegemist ja hiljem selle üle nurisemist mõelda: kas tasub?