JUHTKIRI Kipub olema, et soodne hind nihutab piire. Kui midagi väga odavalt kätte saada, siis ei keskenduta tihti sellele, kas meil asja tegelikult ka tarvis on. Kallima ostu puhul vaagitakse kaua ja teinekord lõpuks ka loobutakse. Tekib küsimus: miks ollakse pigem nõus soetama mitut mittevajalikku asja soodsa hinna eest, kui et osta üks hinnalisem ning vajalik? Raha käiakse välja kiirelt, ilma süütundeta, ja miks peabki end süüdi tundma, sest sai ju soodsalt. Kui tegemist on suurema väljaminekuga ja parasjagu tavahinnaga tootega, siis avanevad rahakotirauad raskelt.

Ehk on see kõik ka põhjuseks, miks tarbimisühiskonda korduvalt korrale kutsutakse. Püütakse igas valdkonnas ning erinevate vahenditega inimeste tarbimist ohjata. Rangete reeglitega see teinekord ka õnnestub, kuid mitte alati. Arutult tarbima paneb meid sageli aga hirm vaesuse ning puuduse ees. Kui ei teenita nii palju, kui hing ihkab, siis tihti ei mõelda asjadele õige nurga alt. Soetatakse midagi soetamise pärast, sest kallimat ei saa lubada ja midagi peab ju inimesel siiski olemas olema. Pealegi ka ostmise rõõm on rõõm, tootest olenemata. Natuke tõukab sellisteks otsusteks ka meenutus ajast, mil kõik oli alati otsakorral ja saada ei olnud suurt midagi. Tol ajal oli lauslollus jätta soodne asi ostmata, tegelikult oli lollus jätta mingisugunegi saadav asi ostmata. Tänapäeval ongi see hirm kandunud natuke teise võtmesse. Ostetakse palju, sest saab soodsalt ja midagi ju peab ostma.

Samal põhimõttel toimub alkoralli ja kütuseost naabrite juures. Kui mõelda, et üks eestlane kulutab ühes kvartalis alkoholile 300–400 eurot, siis paneb kukalt kratsima küll. Kas alkoretketa ka nii palju siin kohapeal raisataks? Sealt aga tuleb osta. Ja mida rohkem, seda uhkem, sest soodsalt ju saab ja patt oleks jätta võimalus kasutamata. Pealegi tiksub kuklas ka mõte, et kui osta vähe, siis justkui läheks tuldud tee ning kulutatud autokütus raisku.

JUHTKIRI Väidetavalt on asju, mida ei saa osta ega takistada ükskõik millise raha eest. Üheks selliseks teguriks on inimese tervis.

Miks küll siis aga kogutakse usinalt raha kolmekuuse Annabeli elu päästmiseks? Geeniravimi hinnaks on 2,125 miljonit USA dollarit, mis teeb sellest maailma kõige kallima ravimi. Kui võib väita, et inimelul on hind, siis on see hetkel just see paar miljonit, mille õigeks ajaks kokkusaamine võib vaid mõnekuuse inimhinge päästa ning täielikult terveks ravida.

Teine asi, mille vastu rahaga ei saavat, on loodusjõud ehk vääramatu jõud. Äikesetormi või rusikasuuruseid rahekuule rahaga ilmselt ära ei hoia, küll aga säästab oma vara kindlustamine kahjudest. Sellisel juhul mine tea, ehk oligi majale ammu uut katust või fassaadiuuendust tarvis. Saab tekkida olukord, kus loodusjõu abiga ostetakse endale tasuta kodu-uuendus.

Nii lihtne see kõik siiski ei ole, sest hirmkalli ravimi jaoks raha kokkusaamine on üsna vaevaline. Vajatakse kogu Eestimaa abi ja loodetakse iga päev õnnestumisele. Ka tormikahjude enda kasuks pööramine kehtib vaid neile, kel on olnud õigel momendil piisavalt oidu ning rahalisi vahendeid sõlmida kodukindlustuse leping, mis sellise katastroofi puhul katet pakub. Eestlane ei tundu siinkohal eriti ettemõtlev olevat, sest kodu on näiteks kindlustatud vaid 59 protsendil inimestest. Kurb tõsiasi on ka see, et kodu kindlustavad kõige vähem eakad inimesed ning kesisema sissetulekuga kodanikud. Reaalsuses on nad aga paraku õnnetuse korral kõige enam tuge vajav seltskond. Eakatel ei ole enamasti enam tervist ega ka raha uue kodu loomiseks. Ka vähekindlustatud peredel napib sissetulekut ja finantsi.

Olgu olukord kui kehv tahes, tuju teeb alati paremaks naabritega võrdlemine. Kui kurta näiteks vana ja väsinud muruniiduki üle, siis tuleb kohe naeruvõru ümber suu, kui pelgalt silmanurgast vaadata vikatiga vehkivat naabrimeest. Nii on ka näiteks Lätis ja Leedus kodukindlustanute arv veelgi väiksem, 49 ja 50 protsenti.